Sisukord
Sissejuhatus 7
Esimene peatükk
Surm ja lahkumine 13
Teine peatükk
Värav vaimuilma 22
Kolmas peatükk
Kojutulek 30
Neljas peatükk
Irdhing 47
Viies peatükk
Suunistamine 55
Kuues peatükk
Üleminek 71
Seitsmes peatükk
Paigutus 85
Kaheksas peatükk
Meie teejuhid 104
Üheksas peatükk
Algaja hing 120
Kümnes peatükk
Keskastme hing 140
Üheteistkümnes peatükk
Edasijõudnud hing 162
Kaheteistkümnes peatükk
Eluvalik 191
Kolmeteistkümnes peatükk
Uue keha valimine 210
Neljateistkümnes peatükk
Ettevalmistus reisileminekuks 236
Viieteistkümnes peatükk
Uuestisünd 249
Lõpetuseks 258
Teada saad varjatud
ilmast,
kõikide hingede elu
viib läbi sombusest
surmast,
teekond on mõtiskelu.
Sealpool ajatut
rännakut
tantsiskleb teedotsiv
tuli,
kadumaläinud
mälestust
leida tal aitab uni.
Sissejuhatus
Kas te kardate
surma? Kas te mõtisklete selle üle, mis juhtub pärast teie surma? Kas on
võimalik, et teil on vaim, mis tuli kuskilt mujalt ja läheb sinna pärast teie
keha surma tagasi, või on see üksnes soovunelm, mida põhjustab hirm?
See on paradoksaalne, et kõikidest Maa
olenditest peab üksnes inimene normaalse elu elamiseks alla suruma surmahirmu.
Ometi ei lase meie bioloogiline instinkt meil seda põhilist ohtu oma
olemasolule kunagi unustada. Kui saame vanemaks, kerkib meie teadvusse
surmatont. Isegi usklikud inimesed kardavad, et surm on isikulise olemasolu
lõpp. Meie suur õud selle ees paneb meid mõtlema surmast kui olematusest, mis
teeb lõpu kõigile sidemetele perekonna ja sõpradega. Suremise tõttu näivad kõik
meie maised eesmärgid mõttetutena.
Kui surm oleks kõige meisse puutuva lõpp,
siis oleks elu tõepoolest mõttetu. Ent mingi seesmine jõud võimaldab inimesel
kujutleda pärastist ja tunnetada sidet kõrgema väega ning isegi igavikulise
hingega. Kui meil on tõesti hing, siis kuhu ta pärast surma läheb? Kas väljaspool
meie füüsilist universumi on tõesti olemas mingi arukaid vaime täis taevas?
Kuidas see välja näeb? Mida me teeme, kui oleme sinna jõudnud? Kas seal on
mingi ülim olend, kes selle paradiisi eest vastutab? Need küsimused on sama
vanad kui inimkond ja jäänud enamikule meist siiamaani mõistatuseks.
Surmajärgse elu mõistatuse tõesed vastused
püsivad enamiku inimeste eest varjul vaimse ukse taga. Seda seetõttu, et meile
on oma hinge identiteedi osas kaasa antud loomupärane mäletamisvõimetus, mis
aitab hingel ja inimajul teadvuse tasandil kokku sulada. Viimastel aastatel on
laiem üldsus saanud kuulda inimestest, kes pärast ajutist surma ning ellu
tagasipöördumist jutustasid pika tunneli nägemisest, eredast valgusest ja isegi
põgusatest kohtumistest sõbralike vaimudega. Kuid kõik need kirjeldused, mida
võib leida mitmetest reinkarnatsiooni käsitlevatest raamatutest, on näidanud
meile vaid vilksatust sellest, mida surmajärgse elu kohta veel teada on saada.
See raamat on vaimuilmast pajatav
intiimpäevik, mis sisaldab rida tõsielulisi juhtumeid. Need näitavad
üksikasjalikult, mis meid ees ootab, kui elu Maal on lõppenud. Teid viiakse
vaimsest tunnelist kaugemale ning te sisenete vaimuilma endasse saamaks teada,
mis avaneb hingele enne seda, kui ta tagasi Maale järjekordsesse ellu pöördub.
Ma olen loomult skeptik, kuigi selle
raamatu sisu põhjal sellist muljet ei jää. Olen nõustaja ja hüpnoterapeudina
spetsialiseerunud psühholoogiliste häirete ravile käitumise ja mõtete
ümberkujundamise kaudu. Suur osa minu tööst klientidega hõlmab lühiajalist
kognitiivset ümberstruktureerimist, mis aitab mõtete ja emotsioonide ühendamise
kaudu jõuda tervema käitumiseni. Me selgitame koos välja nende veendumuste
tähenduse, otstarbe ja tagajärjed, sest ma olen seisukohal, et ükski mentaalne
probleem pole ettekujutuse vili.
Oma praksise algupäevil tõrjusin ma
inimeste huvi eelmiste elude vastu, kuna minu suunitluseks oli traditsiooniline
ravi. Kuigi kasutasin hüpnoosi ja aegregressiooni tehnikat, et määratleda
häirivate mälestuste või lapsepõlvetraumade päritolu, uskusin ma, et iga katse
jõuda eelmiste eludeni oleks ebakonventsionaalne ja ebateaduslik. Minu huvi
reinkarnatsiooni ja metafüüsika vastu oli vaid intellektuaalne uudishimu, enne
kui aitasin ühel noorel mehel valust jagu saada.
See klient kaebas kogu elu kestnud
kroonilist valu paremas küljes. Üks hüpnoteraapia võtteid valuga toimetulekuks
on lasta patsiendil oma valu suurendama, sest nii saab ta valu üle kontrolli ja
õpib seda ühtlasi ka kahandama. Ühel meie raviseansil, mis hõlmas valu
suurendamist, kujutles see mees oma piina esilemanamiseks, et ta on saanud
pussitada. Otsides selle kujutluse juuri, jõudsin ma viimaks tema eelmise
eluni, mil ta I maailmasõja sõdurina Prantsusmaal täägiga tapeti, ning meil
õnnestus valu koguni täielikult kõrvaldada.
Oma klientide õhutusel asusin ma
eksperimenteerima ja viisin mõned neist ajas tagasi kaugemale nende viimasest
sünnist Maal. Alguses olin arvamusel, et inimese hetkevajaduste, -uskumuste ja
-hirmude kogum võib tekitada kujutletavaid mälestusi. Ei läinud aga kuigi palju
aega, kui mõistsin, et meie sügavalasetsevad mälestused kujutavad endast
minevikukogemusi, mis on liiga tõelised ja seostatud, et neid ignoreerida. Ma
taipasin, kui oluline on ravi seisukohalt see side, mis eksisteerib meie
eelnevate elude kehade ja sündmuste ning tänase olemasolu vahel.
Siis komistasin ma hiiglaslikule
avastusele. Ma avastasin, et hüpnoositud inimene on võimeline kirjeldama mulle
maiste elude vahelist elu, et tema vaimusilma kaudu on võimalik näha
vaimuilma.
Ukse vaimuilma avas mulle keskealine
naine, kes oli hüpnoosile eriti vastuvõtlik. Ta oli mulle parasjagu rääkinud
oma üksindus- ja eraldatustunnetest, viibides selles tundlikus faasis, mis järgneb
pärast seda, kui klient on lõpetanud viimase eelmise elu meenutamise. See
ebatavaline isik libises kõrgeimasse teisenenud teadvuse seisundisse peaaegu
kõrvalise abita. Olin selleks enese teadmata tõuke andnud liiga napisõnalise
soovitusega minna tagasi oma ühtekuuluvustunde kaotuse algallika juurde. Seda
tehes olin kogemata kasutanud üht sõna, mis on spirituaalsete meenutuste
vallapäästjaks. Olin küsinud, kas tal oli mingi kindel sõprade grupp,
kellest ta puudust tunneb.
Äkitselt hakkas mu klient nutma. Kui
suunasin teda rääkima, mis on lahti, pahvatas ta: “Ma igatsen sõprade järele,
kes olid minu grupis, ja seepärast tunnengi end Maa peal nii üksi.” Olin
segaduses ja uurisin, kus see sõpradegrupp tegelikult asub. “Siin, minu
alalises kodus,” vastas ta lihtsalt, “ja ma vaatan praegu neid kõiki!”
Pärast selle kliendiga töö lõpetamist ja
lindistuste ülekuulamist sain aru, et vaimuilma avastamine oli seotud eelmisse
ellu ulatuva regressiooni jätkuga. Eelnevate elude kohta on mitmeid raamatuid,
kuid ma ei suutnud leida ühtegi, mis räägiks meie elust hingedena või sellest,
kuidas pääseda korralikult ligi inimeste spirituaalsetele mälestustele.
Otsustasin selle uuringu ise läbi viia ning töö käigus omandasin suuremaid
oskusi, mille abil klientide kaudu vaimuilma siseneda. Sain teada sedagi, et
oma koha leidmine vaimuilmas on inimesele palju tähendusrikkam kui eelnevate
maiste elude kirjeldamine.
Kuidas on võimalik jõuda hüpnoosi teel
hingeni? Kujutlege meelt kolme kontsentrilise ringina, väiksemad suuremate
sees, liigestatud vaid meeleteadvuse kihtidega. Esimene, väline kiht esindab
argiteadvust, mis on meie kriitilise analüütilise mõtlemise allikas. Teine kiht
on alateadvus, kuhu me hüpnoosi ajal kõigepealt läheme, et ligi pääseda
varamule, kus hoiame mälestusi kõigest, mis on meiega käesolevas ja eelmistes
eludes toimunud. Kolmas kiht, tuum, on see, mida me edaspidi nimetame
üliteadvuseks. See tasand avab kõrgeima Mina keskuse, milles me oleme kõrgema
jõu väljenduseks.
Üliteadvus kannab meie tõelist identiteeti,
mida võimendab alateadvus, kus sisalduvad mälestused meie mitmetest eelnevates
kehades endale võetud alter egodest. Üliteadvus ei pruugi üldse olla
tasand, vaid hing ise. Üliteadvus kujutab endast meie kõrgeimat tarkuse ja
perspektiivitunde keskust ning kogu mu informatsioon elust pärast surma tuleb
sellest intelligentse energia allikast.
Kui
usaldusväärne tõe avastamise meetod on hüpnoos? Hüpnoosi all olevad inimesed ei
näe und ega hallutsinatsioone. Me ei näe und kronoloogilises järgnevuses ega hallutsinatsioone
suunatud transiseisundis. Kui inimene on viidud transsi, siis tema ajulained
aeglustuvad, võrreldes ärkveloleku beeta-seisundiga. Kui meditatiivsest
alfa-seisundist liigutakse allapoole mitmete teeta-piirkonna tasanditeni, siis
võnkesageduse kahanemine jätkub. Teeta on hüpnoos, mitte uni. Kui me magame,
jõuame täielikku delta-seisundisse, kus aju teated on langenud alateadvusse ja
saanud väljapääsu unenägudes. Teeta-seisundis aga ei ole teadvus teadvusetus
olekus, mistõttu me oleme võimelised teateid nii vastu võtma kui ka andma, kuna
kõik mälu kanalid on avatud.
Olles hüpnoosi all, annavad inimesed
sõnasõnalistelt edasi pilte, mida oma alateadvuses näevad, ja dialooge, mida
kuulevad. Küsimustele vastates ei saa nad valetada, kuid samas võivad
alateadvuses nähtut valesti tõlgitseda, just samamoodi, nagu me teeme teadvusel
olles. Hüpnoosi seisundis on inimesel raske suhestuda sellega, mida ta tõeks ei
pea.
Mõned hüpnoosi kritiseerijad usuvad, et
transis viibiv inimene fabritseerib mälestusi ja moonutab vastuseid, et järgida
hüpnoosija etteantud raamistikku. Mina pean seda üldistust valeks eelduseks.
Oma töös käitun ma iga juhtumi puhul nii, nagu kuuleksin endale edastatavat
infot esmakordselt. Kui hüpnoositav oleks kuidagi võimeline hüpnoosist võitu
saama ja vaimuilma kohta teadlikult fantaseerima või väljendaks eelnevalt omaks
võetud arusaamu surmajärgsest elust, läheksid tema vastused peagi minu teiste
ülestähendustega vastuollu. Õppisin juba oma tööd alustades hindama hoolika
ristküsitluse väärtust ja ma pole leidnud mingeid tõendeid selle kohta, et
keegi on soovist minu meele järele olla
spirituaalseid kogemusi teeselnud. Hüpnoosi all olijad ei pelga
tegelikult parandada oma ütluste minupoolseid väärtõlgendusi.
Uurimismaterjali kogunedes avastasin
katse-eksituse meetodil vaimuilma kohta käivate küsimuste esitamise õige
järjekorra. Üliteadvuse seisundis viibijad ei kipu just omal algatusel andma
infot, kuidas hinge elu vaimuilmas korraldatud on. Sul peab olema teatud uste
jaoks kimp õigeid võtmeid. Teades, millal on õige aeg mingit ust seansi käigus
avada, õnnestus mul lõpuks välja töötada usaldusväärne meetod erinevate
vaimuilma-mälestuste juurde pääsemiseks.
Kuna mu enesekindlus iga seansiga kasvas,
adus üha rohkem inimesi, et tunnen ennast surmajärgse elu küsimustes koduselt,
ning tajus, et mulle võib sellest rääkida. Minu klientide hulgas on nii väga
religioosseid mehi ja naisi kui ka mingite konkreetsete vaimsete veendumusteta inimesi.
Enamik neist kuulub oma kaootilise elufilosoofiaga kuskile vahepeale. Uuringu
edenedes avastasin hämmastava tõsiasja, et hinge seisundisse regresseerunud,
vastavad inimesed vaimuilma puudutavatele küsimustele märkimisväärselt
sarnaselt. Rääkides oma elust hingena, kasutatakse isegi samu kõnekeelesõnu ja
piltlikke kujundeid.
Vaatamata nii paljude hüpnoositute
sarnastele kogemustele, püüdsin edaspidigi saada klientidelt kinnitust üksteise
väidetele ja veenduda hinge teatud talitlustes. Kaasustes esines mõningaid
jutustuslikke erinevusi, kuid need tulenesid pigem hinge arengutasandist kui
olulistest erinevustest selles, kuidas hüpnoositud vaimuilma nägid.
Uuring oli piinavalt aeglane, kuid
kaasuste hulga kasvades sain lõpuks töötava mudeli ajatust maailmast, milles
meie hinged elavad. Ma avastasin, et Maal elavate inimhingede mõtted
vaimuilmast sisaldavad kõikehõlmavaid tõdesid. Just nii paljude erinevate
inimeste tajud veensid mind nende väidete usutavuses. Ma pole religioosne
inimene, kuid avastasin, et selles paigas, kuhu me pärast surma läheme,
valitseb kord ja seaduspära, ning jõudsin veendumusele, et elu ja surmajärgne
elu on korraldatud ühe suurejoonelise kava kohaselt.
Kui kaalutlesin, kuidas kõige paremini oma
avastusi tutvustada, otsustasin, et juhtumianalüüsi meetod pakub kõige
ülevaatlikumat viisi, andes lugejale võimaluse kliendi surmajärgseid mälestusi
ise hinnata. Iga juhtum, mille olen valinud, kujutab endast vahetut kahekõnet
minu ja hüpnoositu vahel. Need on pärit mu hüpnoosiseansside lindistustest.
Selle raamatu eesmärgiks pole rääkida minu klientide eelmistest eludest, pigem
on tegemist nende eludega seotud vaimuilma-kogemuste dokumenteerimisega.
Lugejatele, kel võib olla raske meie hingi
kui kehatuid objekte kujutleda, selgitavad esimestes peatükkides kirjeldatud
juhtumid, kuidas hinged avalduvad ja mil viisil funktsioneerivad. Iga juhtumi
kirjeldust on pisut lühendatud nii mahuliste piirangute tõttu kui ka selleks,
et anda lugejale hinge tegevusest kavakindel ülevaade. Peatükid on üles
ehitatud kavatsusega näidata hinge tavapärast kulgu hingemaailma ja sealt välja
koos muu spirituaalse infoga.
Hingede rännakud surmahetkest järgmisse
inkarnatsiooni on minu valdusse jõudnud kümne aasta pikkuse kogumistöö
tulemusena. Alguses üllatas mind, et mõni inimene mäletas selgemini lõike oma
hinge elust pärast varasemaid elusid kui pärast äsjaseid. Mingil põhjusel pole
üksi hüpnoositu siiski suutnud meenutada hinge tegevuse täielikku kronoloogiat,
mille olen selles raamatus ära toonud. Mu kliendid mäletavad küllaltki eredalt
mõnda oma vaimse elu aspekti, samas jääb osa kogemusi neile hämaraks. Seepärast
leidsin, et isegi kõik need kakskümmend üheksa juhtumit ei suuda lugejale anda
täit teavet sellest, mida olen vaimuilma kohta kogunud, ja nii leidub
järgnevates peatükkides detaile enamatest juhtumitest kui need kakskümmend
üheksa.
Lugeja võib mõne juhtumi puhul minu
küsitluslaadi üsna nõudlikuks pidada. Hüpnoosi ajal on oluline inimest õigetes
rööbastes hoida. Vaimuilmas töötades tuleb vahendajal järgida kõrgemaid nõudeid
kui eelmiste elude meenutuste puhul. Transis olles kaldub hüpnoosialune
tavaliselt oma hingeteadvuse uitama laskma, kui jälgib huvitavate sündmuste
lahtirullumist. Mu kliendid püüavad mind sageli vaikima sundida, et vabaneda nähtu
edastamise vaevast ja nautida oma varasemaid kogemusi hingena. Ma püüan olla
leebe ja mitte ülearu kindlapiiriline, kuid mu hüpnoosiseansid kestavad vaid
kolm tundi ja nende jooksul tuleb palju küsimusi läbi võtta. Tihti on inimesed
saabunud minu vastuvõtule kaugelt ega saa tagasi tulla.
Mulle pakub suurt rahulolu imeline ilme
kliendi näol, kui tema hüpnoosiseanss on läbi. Neile, kel on avanenud võimalus
oma surematust tegelikkusena näha, avaneb uus enesemõistmise ja -usalduse
tasand. Enne hüpnoositu äratamist sisendan temasse sageli asjakohaseid
regressioonijärgseid mälestusi. Omades teadvuslikku teavet oma hinge elust
vaimuilmas ja oma füüsilistest eksistentsidest erinevatel planeetidel, saavad
inimesed eluks tugevama orientatsiooni ja energia.
Lõpetuseks peaksin lisama, et see, mida
kohe lugema hakkate, võib vapustada teie senist ettekujutust surmast. Siin
esitatud materjal võib olla vastuolus teie filosoofiliste või religioossete
veendumustega. Samas leidub kindlasti lugejaid, kes saavad oma olemasolevatele
arvamustele tuge. Teistele võib pakutav info paista ulmejutuga sarnaneva
subjektiivse loona. Olgu teie veendumused millised iganes, ma loodan, et te
mõtisklete selle üle, mida see inimkonnale tähendaks, kui mu hüpnoosialuste
väited surmajärgse elu kohta paika peaksid.
3
Kojutulek
Kui kohtumine sõbralike vaimudega, kes meile pärast surma
vastu tulevad, on nii oluline, siis kuidas me nad ära tunneme? Olen avastanud, et
hüpnoositud on selles, kuidas hinged vaimuilmas üksteisele paistavad, ühisel
arvamusel. Hing võib avalduda energiamassina, kuid nagu selgub, võib
mitteorgaaniline hingeenergia omada ka inimlikke tunnusjooni. Hinged kasutavad
üksteisega suheldes sageli oma võimet omandada kunagise eluvormi kuju.
Inimeluvorm on vaid üks loendamatutest esinemisvormidest, mille hing võib
endale oma põhienergia substantsist võtta. Hiljem, 6. peatükis, käsitlen ma
veel üht hinge identiteedi iseloomustajat – mingit kindlat värvi aurat.
Enamik minu kliente väidab, et esimene
isik, keda nad vaimuilmas näevad, on nende isiklik teejuht. Aga pärast mis
tahes elu võib meid kohtama tulla ka mõni meie sugulashing. Teejuht ja
sugulashing pole üks ja sama. Kui kunagine sõber või sugulane end saabuvale
hingele ilmutab, võib tema alaline teejuht sündmuskohalt puududa. Ma olen
täheldanud, et teejuhid on tavaliselt kuskil lähiümbruses, jälgides tulija
saabumist omal viisil. Minu järgmise juhtumi hing on just läbinud vaimse värava
ja kohtunud ühe edasijõudnud olemusega, kes paistab olevat temaga pikkade
möödunud elude jadade vältel tihedates suhetes olnud. Kuigi see hingesugulaslik
olemus ei ole minu kliendi peamine teejuht, on ta kohal selleks, et tulijat
tervitada ja talle armastavat toetust pakkuda.
6. juhtum
Dr N: Mida sa enda ümber näed?
H: Ma nagu ... triiviksin mööda ... puhast
valget liiva ... mis liigub minu ümber... ja ma olen hiiglasuure
rannapäevavarju all, millel on eredavärvilised siilud, kõik aurustunud, kuid
samas ka ühendatud ...
Dr N: On keegi sulle vastu tulnud?
H: (paus) Ma ... arvasin, et olen üksi ... kuid
... (kõhkleb pikalt) kauguses ... oh ... valgus ... liigub kiiresti minu poole
... ah sa raks!
Dr N: Mis see on?
H: (erutatult) Onu Charlie! (valjult) Onu
Charlie, ma olen siin!
Dr N: Miks just see isik sulle esimesena vastu
tuli?
H: (hõivatult, eemalviibiva häälega) Onu
Charlie, ma igatsesin nii väga su järele.
Dr N: (ma kordan oma küsimust)
H: Sellepärast, et ma armastasin teda kõigist
oma sugulastest kõige rohkem. Ta suri, kui olin laps, ja ma ei saanud sellest
kunagi üle. (ühes Nebraska talus selle hüpnoosialuse kõige viimases eelnenud
elus)
Dr N: