SISUKORD
Saateks 7
Eessõna 9
Eessõna 2. väljaandele 11
I
SPIRITUAALNE LIIKUMINE
1. Selle
eesmärk ja siht 13
2. Vaimude
ja inimeste lävimine 14
3. Inimkond
kui sidelüli kõrgete ja madalate vaimude vahel 16
4. Vaimude
teadaannete eesmärk 17
5. Spiritistlikud
nähtused, täppisteadus ja usk 17
5a. Spiritistlikud nähtused, hüpnoos,
sugestioon ja telepaatia 19
6. Spiritualismi
kaitsmine 21
7. Meediumlus 22
8. Teadvus
ja aimdus 25
9. Meediumlus
- üks hingeline omadus 25
10. Meediumi võtmine kõrge ja madala vaimu
valdusse 26
11. Meediumi kutse 27
12. Vaimu ja meediumi vahekord 28
13. Meediumi psüühilised jõud 29
14. Ruumiline ja ajaline selgeltnägemine 30
15. Varanduste avastamise loost 32
16. Lävimine Meistriga 34
17. Isameediumid 34
II
LOOMINE
18. Lühike visand loomisest 41
19. Esimene vaimude langus 43
20. Universum
45
21. Loomise otstarve ja plaan 46
22. Eelneva teadaande selgitused 48
23. Mateeria vaimsustamine 49
24. Loomise muutused 51
25. Elu areng ja elementaarvaim 52
26. Eluprintsiip ja täiendus 54
27. Eluprintsiibiks taandarenenud vaim 56
28. Mateeria areng ja loominimesed 58
III
VAIM
29. Loomata ja loodud vaim 63
30. Ürgvalgus ja loodud valgus 65
31. Vaimu isiksus 65
32. Vaimne puhtus ja suurus 69
33. Vaimu seesmine vabadus 71
34. Seadus ja vabadus 73
35. Täiusliku vaimu ühtsus 74
36. Vaimu tahe ja tegu, ruum ja aeg 74
37. Vaimuelu tegevus 75
38. Kaitsevaimud 77
39. Jumalike ilmutuste kandjad 78
40. Vaimude ühtsus 79
41. Vaimne areng, arm ja oma töö 81
42. Jumala õiglus ja halastus 84
43. Iga vaimne edasijõudmine kui vaimu
saavutus 86
44. Vaimne rõõm
86
45. Rõõm tões
88
46. Tõelisuse tunnetamine 89
47. Katsumused ja vaimu valmimine 90
48. Surmauni ja ärkamine 91
49. Vaimude mälu 93
50. Armastus
95
IV
VAIM JA MATEERIA
51. Kehastumine
97
52. Keha ülesehitus ja pärilikkus 98
53. Varasurevad lapsed 101
54. Taaskehastumise õpetus, vaim ja hing 104
55. Taaskehastumine 106
56. Taaskehastumise õpetuse selgitused 108
57. Ennastsalgavate vaimude taaskehastumine ehk
materialisatsioon 113
58. Ravimagnetism 114
59. Õige magnetism 117
60. Elekter ja magnetism 119
61. Keha vaimne ravi - mind cure 121
62. Hüpnoos ja sugestioon 124
63. Organprojektsioon 125
64. Vaimu ja mateeria vastastikmõju inimeses 127
65. Keha, hing ja vaim inimeses 132
66. Astraalkeha
137
67. Hing kui eluprintsiip ja astraalkeha 138
68. Mateeria vaimsustamine ja
dematerialisatsioon 140
69. Surmanuhtlus ja loomade tapmine 142
70. Inimese kaks mälu 143
71. Inimese mõtteelu 144
72. Uute mõtete allikas 145
73. Mõte ja mõtete lugemine 146
74. Keele päritolu 150
75. Kaastunne
153
76. Seos Jumala väega 156
77. Inimkonna arengukäik 158
V
RISTIUSK
78. Tunnetatud tõde 161
79. Tõe äratundmine ja tunnetamine 163
80. Evangeeliumid 164
81. Kristuse lunastustöö 166
82. Budism ja ristiusk 168
83. Uussünd
177
84. Inimese uussünd 181
85. Kristlik müstika 183
86. Patt Püha Vaimu vastu 190
87. Kristuse allaminek põrgusse, ülestõusmine ja
taevaminek 191
88. Ristimine
192
89. Päruspatt
194
90. Püha õhtusöömaaeg 195
Indeks 201
SAATEKS
Teie ees on haruldane raamat, mis paljude
vaimuinimeste arvates kuulub spiritualistliku kirjanduse tippteoste hulka.
Emanueli sõnumi vaimne haardeulatus ületas oma ilmumisajal XIX sajandi lõpul ilmselt
tolle aja inimeste arusaamisvõimet, mistõttu tema trükiarv ja levik jäid
suhteliselt tagasihoidlikuks.
Üks
eksemplar selle teose hilisemast kordustrükist sattus kahe maailmasõja vahel
Eestisse. “Vaim Emanueli teadaannete” peamise uurija ja siinmail
tutvustaja Eduard Nurja sõnul oli enne 2. maailmasõda Eestis peale tema veel
kaks inimest, kes teose väärtust mõistsid hinnata.
Mille poolest on see raamat nii eriline? Eelkõige tänu
Emanueli põhjalikele, sügavalt loogilistele selgitustele, mis puudutavad
puhtvaimseid valdkondi, millest inimkonnal sügavam arusaamine ja mõisted
puuduvad.
Vana-Kreeka mütoloogias selgitati maailma loomist kui
korra loomist kaosesse. Emanuel läheb kaugemale, selgitades kaose tekkimist
vaimude languse tulemusena. Mõte inimkonnast kui langenud vaimudest võib
esialgu tunduda arusaamatuna. Kuid varem või hiljem jõuab inimene arusaamisele
maise elu lõplikkusest ning hakkab igatsema igaveste väärtuste järele, mida
füüsiline surm meilt võtta ei saa. See loob eeldusi meie languse mõistmiseks ja
meie tõelise olemuse tunnetamiseks.
Raamatut lugedes on meeldiv tõdeda, et Emanueli
küsitlenud inimesed orienteeruvad hästi möödunud sajandivahetuse teaduse ja
religiooni piirimail. Nad oskavad esitada puhtvaimsetele aladele
ulatuvaid küsimusi. See oli aeg, mil Darwini evolutsiooniteooria, saavutused
arheoloogias ja astronoomias õõnestasid Läänemaailmas sajandeid kestnud
Piiblile toetuvat maailmavaadet. Samal ajal algas Euroopas ja Ameerika
Ühendriikides laialdasem idamaiste usundite, eriti budismi tundmaõppimine ja
praktiseerimine. Selles teaduse ja religiooni näilises konfliktis ja kahe
maailmausundi mõjusfääride kokkupõrkes oskasid vaimsemad inimesed näha
võimalusi vastuolude lahendamiseks.
Tänapäeval on mitmed Emanueli ideed järjest rohkem
kinnitust leidmas. Üha enam on märgata teaduse ja religiooni lähenemist, uue
vaimse ajastu tulekut.
Mõnigi Emanueli selgitus võib esile kutsuda
vastuväiteid. Nii tundub esmapilgul Emanuel eitavat inimeses Jumaliku Fragmendi
ehk Mõtte Juhendaja (Thought Adjuster) olemasolu, nagu teda “Urantia
Raamatus” kirjeldatakse. Kuid Emanuel on korduvalt maininud, et kuna
inimvaim pärineb Jumalast, siis on temas täiuslikkuse idu. Võib oletada, et
selgitus Mõtte Juhendajast ei kuulunud tol ajal Emanueli ülesannete hulka.
Nii nende kui teiste võimalike vastuväidete puhul on
kohane meenutada Emanueli hoiatust: “Armsad inimesed, olge ettevaatlikud
lõppjärelduste tegemisel sellest, mis ma teile ütlesin”.
Oma filosoofilise väljenduslaadi ja pikkade lausete
tõttu ei olnud “Vaim Emanueli teadaannete” tõlkimine eesti keelde sugugi
kerge. Suureks abiks oli siin 1950-ndate aastate lõpul valminud apteeker Anna
Saava tõlkekäsikiri. Hiljem redigeeris seda tõlget Urmas Lipand, kuid käsikiri
on jäänud siiski liialt saksapäraseks ja raskestiloetavaks. Ka kunagine TPI
elektrotehnika dotsent Lembit Rannu on Emanueli raamatu eesti keelde tõlkinud.
See toimetamata käsikiri on tunduvalt arusaadavamas keeles, grammatiliselt
korrektsem, kuid asjatundlike lugejate arvates tunnetusvaesem. Käesolevas väljaandes
püüdsime ühendada A. Saava tõlke tunnetuslikke eeliseid ajakohasema
sõnastuslaadiga.
Kuna originaalväljaandes puudusid Piibli tsitaatide
kohaviited, lisasime need joonealustena juurde, kasutades Rahvusvahelise
Piibliseltsi Eesti Piibli 1988. a. väljaannet. Selles töös aitas meid Jüri
Henno. Eriti olulised laused ja uued põhimõisted trükkisime poolpaksus kirjas,
originaalteksti sõrendused jätsime samasse kirjaliiki.
Loodame, et see raamat kujuneb suureks abiks
siirastele tõeotsijatele.
EESSÕNA
Vaim Emanueli järgnevad teadaanded on määratud mitte ainult
üksikuile lugejaile, vaid põhiliselt kõigile inimestele. Mida ulatuslikumalt
nad levivad, seda enam võivad nad oma otstarvet täita, kuna iga kõrgemale
püüdlev inimene, kes neid loeb, võib sellest kasu saada. Nad ei vaja mingeid
kommentaare, kuna nad õpetavad lihtsalt ja selgelt tõelist headust, armastust
ja vaimset vabadust ning viivad maise elu algallika, algolemuse, otstarbe ja
sihi ühtse tunnetuseni. Sellega, et nad inimteadmise, usu ja intuitsiooni
üksikosi võimaluse korral ühendavad, viitavad nad alati üksikutelt, ajutistelt
ja igavestelt seadustelt tervikule. See aga võimaldab eelarvamusteta
inimestele - vastavalt nende arenguastmele - ühte ulatuslikumat vaadet Jumala
ennasttäiendava seadusemaailma suurusesse ja ilusse, selle imelisse
üksteisesse haardumisse. See joon, mis tänu Kristuse ilmutustele põhinevat
õpetust oma algses puhtuses läbistab, aitab lugejal - kes end Jumala loomistöö
osana ning surematu vaimuna tunneb, kelle mõtted ja teod peavad omama tagajärje
igaviku lainetuses - endale teadvustada seda sügavat tõde ja väärtust, selle
tähtsust ja ülesannet maises olemuses, vaatamata sellele, et see veel suhteliselt
väga madalal vaimsel tasemel on. Seeläbi võib avada tee lootusrikka rõõmu
saamiseks saabuvast hommikukoidust ja alaliselt suurenevast õnnest.
Neil lehekülgedel ei ole väljendatud ühte maailmavaadet, mis on
välja koorunud kahekõnel põhinevast vaimsest vahendusest sõprade ringis, nagu
sellest võiks aru saada minu ja teiste esitatud küsimuste ja neile järgnevate
vastuste alusel.
Need, kellele psühhograafia täielikult võõras ala pole, tunnevad
varsti ära, et teadaanded ei kanna mingil moel tõe uurimise inimlikku pitserit,
sest nad ületavad tunduvalt neid kitsaid piire, mis meie nende avastamiseks
tõmbama oleme harjunud. Sageli lähevad nad suurtes tugevates kontuurides üle
küsimusest näiliselt kaugel olevatele aladele, et selles siis asjakohaseid
üksikasju õigesse vahekorda viia, oma õigele kohale asetada. Just selline
teguviis on iseloomulik kehastumata, kõrgeltarenenud vaimu meediumlike
sisenduste puhul, kuna teda ei takista meie teaduste, usundite, teooriate ja
vaadete vastuolud ja ta püüab nende seesmise kokkukuuluvuse põhjal meile
näidata, mis tema tunnetuse järgi on selles õiget.
Järgmine tunnus tõestamaks, et need teadaanded ei ole inimlikust
intellektist tuletunud, on see, et nad puhtvaimsete olukordade jaoks - milliste
kohta meil endil mõisted ja järelikult ka vastavad sõnad puuduvad -
võimaldavad meile läbi kaudsete või lähedaste seoste aimduse sellest, mis meie
endi arusaamist ületab.
Selle lävimise tulemused ei ole ka dramatiseeritud monoloogid, nagu
meie seda unes näeme, sest intuitiivne naismeedium ei ole üleskirjutamise ajal
une seisundis ega ka ekstaasis. Väljenduste sisu on samavähe meediumi hingeelu
peegeldus, sest see ei ületa mitte ainult tema tunnetussfääri, vaid seisab
isegi - nagu seda isiklike nõuannete ja manitsuste juures selgesti näha võib -
tema ajakohaste vaadete ja tunnetega vastuolus.
Selle meediumi kaudu vastu võetud, osalt spontaanseid, osalt
küsimuste põhjal saadud ühe ja sama vaimu järgnevaid teadaandeid aastast 1890
kuni 1897 siin sõnatruult ja ilustamata edasi andes, püüan ma täita kogujana ja
levitajana selles lävimises mulle määratud ülesannet. Siinjuures ei ole ma
üksikuid teadaandeid mitte kronoloogiliselt, vaid nii palju, kui võimalik
peateemade alusel järjestanud eesmärgiga luua üks ühtsuslik ja ülevaatlik pilt.
Selle raamatu avaldamine pakub tõsisele ja tõelisele uurijale
võimalust edasijõudnud psühhograafia uuemaid tulemusi ulatuslikumale proovile
panna, tuues tema väärtuse ja sisu oma mõistuse ning tundeelu kohtulaua ette.
Ma olen teadvustanud endale, et need võivad esile kutsuda
arusaamatusi, vastuväiteid ja isegi teravat mahategemist. See on aga ometi
kõige selle saatus, mis on ainult ühe aatomi võrra suurem maailma praeguse aja
mõõdupuust kõiges, mis on talle uus või väljendusviisilt võõras. Isegi see
ülevaim, kunagi Maa peale toodud Kristuse ilmutus pidi läbi elama möödapääsmatuid
kõrvaleheitmise, vasturääkivuse, tagakiusamise ja moonutatud käsitluse arenguastmeid.
See kaalutlus ei võinud mind siiski mõjutada, et seda
vasturääkivusteta, harmoonilist Emanueli õpetust jätta andmata neile arvutuile
lugejaile, kelle praegustele vajadustele relatiivse tõe järele ta vastab,
neile, kelle hingedes uinub tõde, kes rahutus tungis igatsevalt seda püüdlevad,
mida see õpetus toob meile sihikindlalt teadvusesse. Nende aastate jooksul
teostatud pideva lävimise tulemused laiendavad oma loogilise ülesehitusega kuni
meie arusaamisvõime piirini meie väljavaadet kõrgematesse kaugustesse, osade
kaupa teed sillutades, muutes need kindlateks käidavateks teedeks. Kuigi
paljud võtavad neid vastu muigega, saavad nad teistele ometi sümpaatseks, üheks
mõjuvaks abiks nende koduteel. Kui nad ainult täiesti ehtsas selguses meie
vaimseks varaks saavad, minnes meie lihasse ja verre, võivad nad saada meie
veendumuseks.
Üks uus hommik, kastevärske ja kosutav, heitleb end öö kütkest
lahti, tardunu saab vedelaks; selliselt esile kutsutud lahendus ulatub kaugele
välja meie ajast, sest vaimne seeme idaneb vaid aeglaselt. Viljadest saame meie
aga seemne liigi ja sordi ära tunda.
Emanuel, tuntud juht vaimsetel kõrgustel, ütleb meile:
“Meie, vaimud, rõõmustame endid iga tõe ja headuse terakese üle meie
aitadest, mis hakkab teie mullas juurduma ja kui paljud neist idanemiseni ei
jõua, ei või see meid takistada puistamast ikka enam ja enam teri selles
teadmises, et maapinnale saabub kord kevad, mil kindlad seadused latentse elu
idanemisele ja küpsusele viivad.”
Ta on terve käega, soojas vennaarmastuses rikkalikku seemet välja
külvanud, kasvu jätame selle hooleks, kes põhjuste ja tagajärgede seadused on
loonud.
München, Ülestõusmispühad 1897
EESSÕNA 2.
VÄLJAANDELE
Ma tahaksin “Vaim Emanueli teadaanded” uues trükis 2000-nde
nummerdatud eksemplarina välja anda, kuna nad on minu arvates tänapäeva
vaimuteaduse alal väärtuslikuimaks teoseks. Siit ilmast lahkunud kirjastaja, härra
Forsboom, on ühes isiklikus teadaandes oma rõõmu uue väljaande üle juba
väljendanud.
Palava soovi ja palvega, et see raamat veel paljudele inimestele -
kes endi ja terve inimkonna maise olemasolu mõtte üle asjatult pead murravad -
võiks õnnistust tuua, mida ta juba nii sageli on toonud, saadan ma selle
raamatu teda abistavale teele.
Rohr
(Pommern), mai 1920,
sünd.
krahvinna
I
SPIRITUAALNE
LIIKUMINE
1. SELLE EESMÄRK
JA SIHT
KÜSIMUS:
Millised otstarbed ja sihid on spirituaalsel liikumisel? Vaimsed liikumised
inimkonna ajaloos esinevad reeglipäraselt ja nimelt alati kõlbluse ja eetika
langusaegadel. Nii ilmus Kristus oma õpetusega, kui saduserid ja variserid oma
aja suunda valitsesid. Vastukaaluks tänapäeval ülekaalus olevale
materialismile on neljakümne aasta eest spiritualism uuesti esile kerkinud. See
peab Kristuse õpetuse põhjal - mis on inimlikest lisandeist ja prahist
puhastatud ning oma esialgsele vaimsele väärtusele tagasi viidud - inimkonna
vaimsusele tagasi juhtima ja seda niipalju levitama, kuivõrd inimkonna senine
areng seda võimaldab.
Kas sa oled selle arusaamisega nõus?
EMANUEL: Kõigis asjus on olemas üks vastastikmõju. See, mis elab, s.t.
mis on juba kõrgema elu saavutanud ning üle vaimuelu läve astunud, mõjub
vastastikus tasakaalus ja on vastastikuseks abiks. Nii on ka kehastumata
vaimuilm kooskõlas kehastunud vaimuilma ehk inimkonnaga. Vaimude ühtsuse seadus
on igavene ja jämemateeria esilekerkimine ei ole seda kui taolist mitte
lõpetanud, vaid on ainult rea uusi tingimusi loonud, et sellele seadusele uusi
nähtevorme luua. Üks selline vaimse seaduse nähtevorm on spiritualism. Kaduv
mateeria - miski, mis pole veel kõrgemat elu saavutanud - ei saa sellele iialgi
ületamatuks takistuseks olla. Nagu kaks erinevat leeki ühinevad üles tõustes,
nii ühinevad ka kehastumata ja kehastunud vaimuilm. Nende olemuse ja sihi
ühtsus ehitab silla üle algse lahusoleku ning igavese seaduse tulemusena saab
neist ühine leek.
Spirituaalne liikumine on seega vaimse seaduse tulemus ja töötab
(tõelise elu vastastikmõjus) nii kehastumata kui ka kehastunud vaimuilma
hüvanguks. Seega näitab ta kurva, edasijõudmist takistava, ajutise
materialismi ekslikkust ja selgitab ning laiendab kõrgemate vaimude õpetuste
kaudu Kristuse õpetust nii kaugele, kui selle maailma areng seda võimaldab. Ent
ka vaimuilm on selle ülesande teostamisega seaduslikel teedel oma täiuslikkuse
poole üha kasvavas tunnetamises ja tegevusjõus ning muutudes üha võimelisemaks,
et edasi anda ühele arenenud inimkonnale kõrgemat õpetust.
2. VAIMUDE JA
INIMESTE LÄVIMINE
KÜSIMUS: Niisiis leiab aset
vastastikune arenemine. Vaimule on raskeks ohvriks pöörduda tagasi kehastunud
vaimu ellu, et sukelduda uuesti kord juba ületatud aja ja ruumi köidikutesse.
Paljud teevad seda armastusest ja ennastsalgavusest; paljud seetõttu, et
teostada neile kaduma läinud, meediumi kaudu kättesaadavaks tehtud jõududega
Maa peal teostamata jäänut. Nende eesmärgiks on teha head, töötada oma
täiuslikkuseks - ja selle juures inimesi koos endaga ülespoole tõstes, kuna nad
seisavad nii madalal astmel, et nad otsivad oma olukorra parandamist õilsamate
inimeste juurest. Ent paljud pöörduvad tagasi, alludes lõpuks oma meelelisele
tungile, sest neis elab veel himu kurjuse järele, ilma milleta nad olemas olla
ei taha.
Tahtejõu kõrgemast astmest, mis on omane vaimudele, tuleneb nende
võime astuda teatud ühendusse inimestega ja neid siis kas heas või halvas
mõttes enesega kaasa tõmmata. Kui inimese vaimne isiksus on arenenud heas
mõttes, võivad kõrgemad vaimud, vaatamata tema füüsilisele kehastusele, talle
mõjuda. Kui aga inimese vaimne isiksus ei valitse mateeriat, millesse ta on
asetatud, siis tema kehastus ei paku mingit kaitset halbade vaimude rünnaku
eest.
Kas need arusaamad on õiged?
EMANUEL: Need arusaamad, mis sa oma küsimuses esitasid, on õiged ja
mul on vaja vaid mõnda osa selgitada.
Sa ütled: “Vaimule on raskeks ohvriks kehastunult ellu tagasi
pöörduda.” Ent see pole alati nii. Üks tõepoolest kõrgeltarenenud vaim
suhtub tõelise armastusega igasse ülesandesse, mis talle määratakse vaimude
ühtsuse seaduse alusel. Ka raske ülesanne ei ole talle ohvriks, kuna tema
armastus ja tunnetus on tugevaks saanud. Ma ütlesin: “Iga ülesanne, mis on
talle määratud.” Kes või mis määrab vaimule ülesande?
Edasijõudnud vaimudele - kes mateeriat valitsevatest seadustest (ja
need pole kitsalt piiritletud) on väljakasvanud - on määrajaks ainult tema enda
tunnetus. Ta tunnetab teatud küpsuse tulemusena ühe väikese grupi vennasvaimude
vajadust abi järele, samuti nagu oma võimalust neile vajadustele vastata. See
tunnetus ei täida teda mitte kurbusega - et ta peab ühest osast oma vaimurõõmust
ja vaimuvabadusest ära ütlema, et tulla toime tunnetatud ülesandega - vaid
ainult juubeldava tänulikkusega, et ta võib oma parima anda, et veelgi paremat
saavutada: oma vendi vaimses edasijõudmises aidata. Seetõttu on siin
ohverdamine teie mõistes välistatud.
Tunnetus ja armastus oma täiuslikkuses kujundavad ülima õndsuse
täiuslikes vaimudes, samuti nagu nad moodustavad nende täiusliku vabaduse;
nendega koos areneb ka vabadus. Sellised vaimud sammuvad jõust jõusse, ajutisi
seadusi kui äravõidetuid eemale heites, elades tunnetatud igavestes seadustes.
Nad ei tunne ei valu ega kannatust. Johannese ilmutuses öeldakse õndsate
vaimude kohta, et Jumal pühib ära kõik pisarad nende silmist ja valu ning
ohkamised põgenevad.1
Sulle, minu kaitsealune, näis see ainult negatiivse rõõmuna; ainult
valu puudumine, nagu sa arvasid, ei ole veel õndsus. Sa ei olnud aga selle
väljenduse seaduslikkusest aru saanud. Teatud vaimse taseme saavutamine
armastuses ja tunnetuses teeb valu ja kannatuse vaimule võimatuks, nad
põgenevad riiki, kuhu nad kuuluvad; ent ta võib neile oma vaimse abiga nende
riiki järgneda, ilma neid tundmata. Muidugi peab ta selle teatud taseme juba
saavutanud olema, muidu hakkab talle oma vaimsest vabadusest loobumine
ohverdamisena tunduma ja selline tunne tuhmistab tema ülesannet, nagu hingeõhk
tuhmistab puhast kristalli.
Praegu aga lävib teiega palju vaime, teile osalt teatud, osalt
teadmata, kes ohverdamist kui sellist täielikult tunnevad - paljud, kes ühte ja
ainust inimest niivõrd armastavad, et nad seda, mis nad tema heaks teevad, ei
tunneta ohvrina - paljud, kes inimeste juures paremaks saamist otsivad ja
paljud seepärast, et neis lõbu kurjusest surnud veel ei ole.
Vaimse isiksuse edusammudes (ükskõik, kas sees- või väljaspool
inimkehastust) seisneb ka tema vabaduse levik igasse suunda. Arenenud vaimule
on inimkehastuses võimalik lävimine kõrgemate vaimudega ning oma saavutatud
vabaduse tagajärjel suhtleb ta ka alamate vaimudega. Kuid inimene, kes ise on
veel vähearenenud vaim, ei saa lävida kõrgemate vaimudega. Üks selline inimene
teeb hästi, kui ta jätab meediumivõimed omal arendamata, sest ta ei suuda
valitseda maailma, mis ta juurde tuleb. Arenenud inimene ei tohi aga kõrvale
tõmbuda oma kohustusest, ligimesearmastusest nende vaeste vaimude vastu. Ta
võib ennast kahjustamata nende maailmast läbi sammuda, kui ta täidab ennastsalgavalt,
täie jõuga, armastuse ja selge tunnetusega talle määratud kohustusi. Ta tunneb
ennast terviku osana ja on seega igavest seadust tunnetanud ja selle ära
tundnud.
3. INIMKOND KUI
SIDELÜLI
KÕRGETE JA MADALATE
VAIMUDE VAHEL
KÜSIMUS: Sa räägid oma eelmise teadaande lõpus ligimesearmastuse
kohusest vaimude suhtes, millest arenenud inimene ei tohi kõrvale tõmbuda.
Kuidas ta võib selle kohusega vaimuilma teenistuses toime tulla?
EMANUEL: Inimkonna eesmärk on olla sidelüliks kõrgema ja madalama
vahel vaimuilmas, võttes headust ja tõde kõrgelt ja seda maailmale edasi andes.
Kõrge ja madal on vaimuilmas seadusega eraldatud, nad peavad aga kokku puutuma,
et tasakaalustuda. Mateeria on pattulangemise järeldus - Jumala halastus
laiendas aga ka selle järelduse ning nüüd esineb mateerias lävimisvõimalus
kõrge ja madala vahel. See on saanud Jumalast antud keeleks, mis võimaldab
arusaamist nende vahel, kes üksteise erinevatest keeltest aru ei saa.
Inimkehastus ühendab vaimsed astmed, mis nende kodumaal on eraldunud.
Spiritualistid peavad inimkonna ülesannet tunnetama ja püüdma seda oma
tunnetuse jõus täita. Täna on nad veel halastuses ette saadetud. Teie peate
tunnetama, et üks ülesanne seob kogu loodut, nagu kogu loodule on antud ainult
üks siht, mida saavutab iga eluaatom. See ülesanne on päästmine ja
vabastamine, eksinute juhatamine seaduslikele teedele. Nii nagu teid seob sihi
ja tee ühtsus, nii hakkab ka selle järeldusena antud õpetuse ühtsus teis
kasvama; sellega juhite te endile tohutu vaimuabi juurdevoolu. Püüdluse ühtsus,
ennastsalgava igatsuse ühtsus abistamiseks toob tunnetusküpse vaimu teie juurde
ja vaimses edasijõudmises kaob õpetuste mitmekesisus, mis veel praegugi mõjub
segavalt. Ärge ainult tahtke alles idanemise ajal õisi ja vilju näha. Spirituaalse
liikumise ulatus on niivõrd suur, et teie, väikesed inimesed, seda isegi mitte
ligikaudu mõõta ei suuda. Teie Maa peal on ju alles alustatud - seda
asustavad inimesed on aga peaaegu eranditult taolised, kes ei ole teadlikud
selle eesmärgist ega sihist. Inimeste tunnetusnõrkus toob nende juurde alla ka
tunnetusnõrkade vaimude hulgad, sest kehtima jääb seadus, et sarnased ühinevad.
Teile on saadetud üksikud õpetajad-vaimud ja üksikud inimesed on nende vaimude
häälteks; kuigi teie Maad valgustavad ainult üksikud leegid, ujutatakse ta
ükskord valgusega üle. Kui keegi näeb leeki kollakas valguses ja teine sinakas
valguses, siis nad kurvastavad värvide erinevuse üle - selle asemel, et ära
tunda, et värvide erinevus on tingitud valguskiirte murdumistest ja see
murdunud valgus, kord saavutades oma täiuslikkuse, hakkab kiirgama ilma
värvita. Seepärast laske endid siduda ühisel püüdlusel ja võimalikult puhtal
tunnetusel. Teie püüdluseks peab olema ennastsalgavalt abistada ning selle
järelduseks on õpetuse ühtsus. Abistamine on mitmekesine, madalalolevale
vaimule antud meediumlik abi on ainult üks selle vormidest. Pidage alati
silmas seda suurt ühtsust ja ärge laske endid mõjutada, omistades selle suure
ahela ühele lülile - mida te juba tunnetanud olete - rohkem tähtsust kui
ülejäänud lülidele.
4. VAIMUDE
TEADAANNETE EESMÄRK
Teie huvi väärtusetute asjade vastu tõmbab ligi madalaid vaime; nad
lõbustavad endid jutustades teile igasuguseid imelisi asju, äratades teis
otstarbetut uudishimu ja kaotades seeläbi aega, mida nad endi edasijõudmiseks
kasutada võiksid. Vaimude teadaannete eesmärgiks on kuulutada inimestele
kõrgeimat tõde, mida nad on suutelised vastuvõtma, et neis ärkaks igatsus selle
järgi elada. Lõtve purjeid peavad täitma õrnad tuuled, et laevu sadamale
ligemale viia. Teie kaptenite kohuseks on tunda ja mõista, mis suunast tuul
puhub ja millises suunas teie eesmärk asub. Elu - selle sõna tõelises
tähenduses nagu kõik Jumala viljad või loomingud - on selge, lihtne,
vastuoludeta oma arengus ja täiustumises. Selgus on suuruse eeltingimus ja
seda mõista ning omandada on meie eesmärk ja siht. Seepärast, armsad inimesed,
heitke kõrvaline eemale, õppige peamist mõistma ja seda jõuga valitsema. Siis
seob teie tunnetuse selgus teid kõrgemaltarenenud eluga - juubeldades, kiites
Jumalat tõuseb see siis koos teiega kõrgematesse sfääridesse. Saage aru oma
elu igal silmapilgul, et te olete ülespoole püüdlev vaim ja et juba nüüd,
inimkehastuses, võib teie tunnetus teid rahuldada ja õnnelikuks muuta. Me oleme
kõik vaimuvennad, ajutine ei saa mingit tõelist vaheseina igavese vastu
püstitada.
5. SPIRITISTLIKUD
NÄHTUSED, TÄPPISTEADUS JA USK
KÜSIMUS: Kas niinimetatud täppisteadus suudab katsete abil selgitada
spiritistlikke nähtusi ja neis asuvaid jõude?
EMANUEL: Kogu elu on ühtsusest väljunud ja püüdleb järelikult oma
täiustumises selle ühtsuse poole. Ühtsuse all ei pea mõistma mitte
ühetaolisust, vaid harmooniat, ühe elusolendi mitmesuguste jõudude ja omaduste
tasakaalu ja koostööd. Teie vaeses keeles on teile raske ühtsuse mõistet
selgeks teha, nagu ta leiab Jumaluses oma täiuslikkuse ja mille poole kas
teadlikult või teadmatult iga suhteline elu püüdleb. Ühtsusele püüdleb mitte
ainult üksik vaim, vaid ka üldine eluvool, mis ennast üle ühe maailma valab või
õigemini öeldult: hoovab läbi ühe maailma teatud arenguastme väljendusena,
millise seda maailma asutav vaimudegrupp on saavutanud - ka see üldine elu,
mis ühe maailma seadusmõjudes, usundites ja teadustes väljendub. Jämemateriaalsetes
maailmades - nagu teie oma, vastavalt teie arenguastmele - domineerivad
ajutised seadused igaveste seaduste mõju üle, mis end mateerias harva
ilmutavad. Ja kui nad teile ilmutavad, siis puudub teil neist arusaamine ja
teie kas salgate selle maha, mida teie silmad pole näinud, või te räägite
imedest, kui on tegemist Kristuse tegudega, mida teile tuntud seadustega
seletada ei saa. Ja ometi ei olnud Kristuse teod midagi muud, kui igaveste
seaduste valitsemise mõju, mis tänu tema täiuslikkusele tegi ta tingimusteta
valitsejaks ajutiste seaduste üle. Vastavalt teie maailma üldise edasijõudmise
ja arengu määrale te avastate ja tõestate igavesed seadused. Te avastate
mõjusid, mis juba tuntud ajutisi seadusi kõrvaldavad ja need mõjud viivad teid
ajaga nende põhjusteni. Niinimetatud täppisteadus leiab ikka rohkem nähtusi,
mis tuntud seaduste raamidesse ei mahu. Lüli liitub lülile tõestuste ahelas.
Teie seisate juba praegu piiril, kus igavesed ja ajutised seadused üksteisesse
põimuvad ja sarnaseid mõjusid põhjustavad: pole ime, et teie täppisteadus
tänapäeval veel kõiki neid ühest allikast pärinevaid sarnaseid mõjusid
kõrvaldada püüab. Tuletage meelde, kuidas ta veel väheste aastate eest neid
mõjusid püüdis maha salata; nüüd on ta nad ära tundnud ja tahab põhjuseid
avastada. Laske veel mõned aastakümned mööduda ja ta avastab edasised mõjud,
mis uuesti praegu tuntud seaduste raame purustavad, mille tulemuseks on seda
põhjustavate seaduste uus otsimine.
Sa küsid, kas teadus
suudab kunagi avastada spiritistlike nähtuste põhjused? Ja sa arvad, et pead
sellele vastama eitavalt. Mis aga ühe maailma arenguastme tagajärjel ei leia
oma seost ja täiendust, peab selle leidma tulevastel aegadel oma arengu
tagajärjel. Sest ühe maailma teadus ei ole midagi muud kui intellekti väljendus
selle maailma vaimuelus ja seepärast on selle intellekti arengust tingituna
teaduslikud uurimused piiratud. Vaimu üldine areng määrab aga tema igaveste
seaduste tunnetamise ja oma inimelus viib tema intellekt selle tunnetuse
väljendusele. Ärge jätke märkamata, et mateeria vaimsustamine on seadus. Peaaju
mateeria, mille kaudu vaim inimolendile äratuntut ja tunnetatut teadvustab, ei
saa arenenud vaimule takistuseks, sest ta ei ole ju midagi muud, kui
materialiseerimise instrument ühe tunnetatud tõe keeleliseks väljenduseks
selles maailmas. Keele all ei mõtle ma mitte ainult sõna, vaid selgeid üksteist
täiendavaid mõisteid, mis võimaldavad sõnadeks moodustatuina ühe vaimu poolt
nähtud tõde vennasvaimule edasi anda.
Teie usundeid ja teadust lahutavad tänapäeval neis veel esinevad
puudused ja mittetäiuslikkused. Sellel vaimudegrupil, kes teie maailma asustab, on
üldiselt igavese eluallika tunnetus - millest on iga eluvorm tuletunud - ja
moraalitunnetus, mis on hea ja halva mõistetele aluseks. Teie maailma usundid
väljendavad neid tunnetusi. Selle vaimudegrupi mõistuse ja mõttejõu väljendusteks
on teie teadus - nii ei seisa usundid ja teadus mitte diametraalselt vastamisi,
vaid nad on ainult mitmesuguste omaduste väljendused - ühe vaimudegrupi
mitmetel põldudel valmiv tunnetus. Kuna tunnetus liitub tunnetusega, õpib vaim
aja jooksul kõiki põlde valitsema ja leiab (kui piirid on kadunud) seaduse
seoses seadusega - harmoonia, mis teeb ebakõlad võimatuks. Ta leiab ühtsuse,
mis on olemas täiuslikkuses. Ammu enne täiusliku ühtsuse saavutamist leiavad
aga nende vaimuomaduste väljendused - mida usundid ja teadus teie maailmas
põhjustavad - oma seosed ja hakkavad suureneva seadustunnetuse jõuga mateeria
vaimsustamist püüdlema. Spiritistlikud nähtused on määratud siduvaks lüliks,
mis ühendavad teadust ja usundeid.
5a.
SPIRITISTLIKUD NÄHTUSED,
HÜPNOOS,
SUGESTIOON JA TELEPAATIA
KÜSIMUS: Kas meediumi psüühilisi jõude saab hüpnoosi, sugestiooni või
autosugestiooni abil nii äratada ja rakendada, et nad üksi ja ilma vaimu
kaasabita füüsilisi ja vaimseid nähteid tekitaks, nagu Thomas Jay Hudson oma
teoses “The Law of Psychic Phaenomena”1 tõestada püüab?
Kas meeltevälise suhtlemise intelligentsi väljendavad nähtused
võivad tekkida ka telepaatia või vaimude vahendusel, elavate inimeste - kes
väljaspool spiritistlikku ringi asuvad - ebatavalisest teadlikust või
ebateadlikust tahtejõust?
EMANUEL: Hudsoni teooriad lükkas Aksakow2 põhiliselt juba ümber
ja mõlemaid raamatuid läbi töötades võib näha, kuivõrd need teooriad tõele
vastavad. Hudsonil läheb samuti, nagu nii mõnelgi inimesel. Ta seisab ala ees,
mis talle on võõras ja kuna ta seda hoolega läbi uurida püüab, leiab ta
teooriaid, mille abil osa nähtusi saab ära seletada. Selle asemel, et olla
rahul, vaevab ta ennast, soovides kõiki nähteid ühe ja sama seadusega ära
seletada ja see selgitus, mis teatud piirides oleks hea olnud, jääb nüüd
nõrgaks. Inimesed, kes loevad selliseid teoseid, jagunevad vastavalt oma
arenguastmele kolme gruppi: ühed, kes kõik vastu võtavad, kuna osa
sellest on hea; teised, kes kõik kõrvale heidavad, kuna osa sellest on
nõrk ja kolmandad, kes oskavad head puudulikust eraldada. Seesama kehtib
ka iga usundi kohta, mis on Maa peal pooldajaid leidnud ja esimesed kaks
gruppi, kuhu ka enamik inimesi kuulub, on need, mis üldist edasijõudmist raskendavad
ja aeglustavad. Füüsiliste, psüühiliste ja puhtvaimsete jõudude piire ja
mõjusid on raske eraldada. Üks seadus on teisega seotud, seda täiendades ja
laiendades, et rahuldada ühe edasijõudva vaimuilma vaimseid ja keskkondlikke
vajadusi. Hudsoni üks peaeksimusi seisneb selles, et ta ehib selle hinge - mida
ta oma “subjektiivse meelega” samastab - kõrgeimate omadustega, laseb
sel surmas kõrgeimat täiuslikkust saavutada ja sealjuures ometi märgib, et hing
allub “objektiivsele meelele” (millise väljendajaks identifitseerib ta
aju funktsiooni), mis hoiab inimest hulluks minemast. Lugejas paratamatult
tekkiva küsimuse: “Miks?” lükkab ta tagasi järgmiselt: “Kui Jumal
leiab, et miski on hea, ei ole meil mingit õigust küsida, miks Ta seda nii ja
mitte teisiti on teinud.” See on üks lõpmatult ohtlik lause, millel ei tohi
ühe teadlase teoses ruumi olla. See ettekääne ei kaitse Hudsoni teooriaid
kallaletungide eest, sest mitte kõik inimesed ei saa neid teooriaid jumaliku
tahte ilmutusega samastada. Rumal on ka Kristuse piinamist oma “objektiivse
ja subjektiivse meele” vahelise kahekõnega selgitada. Samuti on väär
teooria, mille kohaselt väljub kiusatus hingest, mis kohe pärast inimese surma
saavutab oma täiuslikkuse ja ühinemise Jumalaga, aga samas aju funktsioonide
poolt tagasi tõrjutakse.
Kas täiuslik hing - mis saab ainult läbi mateeria kiusajaks
deemoniks ja jõuks, kui teda küllaldaselt ei valitseta ning seepärast muudab
inimese nõdrameelseks - on võimeline mateeriat peaaju funktsioonis valitsema ja
päästma? Hudson selgitab Kristuse tervendamisi ainuüksi hüpnoosi, sugestiooni
ja telepaatia seadustega ning lisab sinna juurde oletuse, et Kristuse
ülejäänud imeteod võiksid olla meile tundmatute seaduste mõjud. Kuna Hudson aga
ainult hüpnoosi seadusi tunneb, on ta sunnitud oletama, et Kristus elas ainult
selleks Maa peal, et meile neid seadusi õpetada. Olgu, aitab sellest. Ainult
läbi psüühiliste jõudude ei saa mingeid spiritistlikke nähtusi tekitada - nad
pakuvad vaid teatud tingimusi, mida vaim oma teadaandeks vajab; kuid neis ei
ole seda intelligentsi, mis end selliseis teadaandeis näitaks. Ometi võib
hüpnoosi ja sugestiooni abil tahtejõuetuks muutunud kehastunud vaim esineda
kehastumata vaimu osas. Ei hing ega ka peaaju funktsioonid saa olla
intelligentsid omaette - nad on enam-vähem tihe keskkond, mis vajalik, et tuua
inimesele vaimu liikumist valgusnähtena teadvusse. Seega on ka sinu küsimus
elavate inimeste tahtejõust ning telepaatia abil vaimsete nähtuste
moodustamisest vastatud. Telepaatia on inimkonna tuleviku keel. Vastavalt tema
seaduste läbiuurimisele ja tunnustamisele, võib iga inimene seda enda huvides
kasutada, sest see ei ole ainult üksikute and, vaid ühe seaduse mõju, mis annab
inimkonnale - vastavalt tema arengutasemele - teatud määral vabadust. Kui
inimkond ükskord mateeria oma olemuses ära tunneb - mis põhjustab täieliku
valitsuse tema üle - siis ei ole see omaette mingi takistus, kui inimene teatud
seadustele allub, mis teeb ta ajutiste seaduste valitsejaks ja paigutab ta
igaveste seaduste mõjuringi, kus elavad ühe teatud arenguastmega kehastumata
vaimud. Kristus tõendas seda teile läbi oma tegude ja sõnade: “Ja suuremaid
asju, kui need, saate teie tegema.”1
6. SPIRITUALISMI
KAITSMINE
KÜSIMUS: Kas spiritualistid ja eriti meediumid paljude vaenulike
väljaastumiste ja võitluste puhul - millele vaimne liikumine tänapäeval veel
allub - arvestades elulisi huve tohivad hoiduda otstarbekuse mõttes avaliku
poolehoiu väljendamisest vaimuõpetusele, targalt ja osavalt kõrvalepõigeldes
või peavad nad asja huvides tingimata seda kaitsma?
EMANUEL: Sa tead, mu armas, et ma ei ole sulle iialgi
öelnud “Tee seda ja jäta see”, vaid olen alati püüdnud sind niipalju kui
võimalik meie kõrgusele tõsta, et vaade, mis sealt avaneb, tunnetus, mis
seeläbi ärkab, oleks sinu juhiks. Sest meie ei taha piirata ülespüüdleva vaimu
vabadust öeldes talle: “See on sinu kohus, tee seda!” - vaid me tahaksime tema
vabaduse piire laiendada ning teda abistades suurendada tema ennastsalgavust.
Kui sinu ennastsalgamine on selle astme saavutanud, siis sinu isiksust ei
kitsenda enam inimkartus ning vaba isiksusena - keda miski teda ümbritsev ei
saa takistada - ainuüksi üles oma Jumala poole pöördub ja on ainult sellest
soovist hingestatud, et tema tahtmist tunnetada ja truult täita - ainult
sellisena suudab ta end ikka tihedamalt meie isiksusega siduda. Sina, mu armas,
leiad sellest taolise rõõmu, mis sulle täielikult hüvitab selle, mis sa sellise
püüdluse läbi kaotada kardad. Sa ei vaja mind, et ma sulle ütleksin, kui sa
eksinud oled. Sa tunned neid varje ise ja nad on sulle väljakannatamatud. See,
mida sa tunned selliste varjudena, on sulle ebaõige - jäägu see alati nii. Sa
võid ju inimlikult tark olla, niikaua kui sa suudad, ilma ühtegi varju esile
kutsumata. Seal, kus sinust aru ei saada, võid sa vaikida. Kui sa aga
väljakutse saad, pead sa olema vapper ning ei tohi püssi maha visates öelda: “Mul
ei ole iialgi püssi käes olnud.”
Igale inimesele tuleb kord aeg, kus ta enam poolvarjus seista ei
saa, vaid peab välja astuma oma tunnetuse valgusse ja põhjendama oma
tõekspidamisi. Terve spirituaalne liikumine on Jumalast tahetud ja seaduslik,
temas on tarvilik õpetus teie maailma arenguastme jaoks. Sellisena oled sa
selle liikumise ära tundnud ja ennast tema teenistusse andnud, enne kui sa inimriietuse
endale selga panid. Nüüd, kus sa temas oled, pead sa oma ülesande lahendama.
Mõtle ometi sellele ülesandele, aga mitte iseendale. Ole tänulik, kui sa teda
teenida võid ja ära püüa ennast kaitsta. Mis tähtsus on sellel, kui inimesed
sind põlgavad või välja naeravad? Viska ära oma enesearmastus - ja sulle ei
tundu see enam üldse valusana.
Tee lihtsalt seda, mis on sinu jaoks õige - sinu tegude tagajärjed
jäta selle hooleks, kes on täiuslikus tarkuses teo ja tagajärje seaduslikult
sidunud. Teil ei saa olla vaimse tegevuse tagajärgede kohta üldse mingit
ülevaadet, kuna nad ulatuvad kaugemale, kui inimpilk ja inimlik tunnetus võivad
tungida. Nagu Luther omas tunnetuses väljendas: “Siin ma seisan, teisiti ei
saa. Jumal, aita mind!” - nii peate ka teie, spiritualistid, oma tunnetust
väljendama. Inimesed, kes puu liiki ära ei tunne, lasevad endid ometi viljast
veenda, kas puu on hea ja õilis - nii peate ka teie, spiritualistid, püüdlema
kõrgeima headuse poole; mitte teie endi edasijõudmise, vaid asja pärast, mida
teenite. Niisiis olge tõelised ja lihtsad. Ärge laske millelgi muul kui
tunnetusel oma tegevust määrata, et see tegevus on hea, õiglane ja Jumalast
tahetud.
7. MEEDIUMLUS
KÜSIMUS: Ühes vaimses ringis
selgitati meediumlust inimese organismis juurduva ja selle lõdvendatud elujõust
põhjustatuna. See seletus on piisav ainult füüsiliste nähtuste jaoks.
Meediumlust teistest vaimudest eeldatakse seesmise väljakiirgamise näol ja neid
kiirgusi saab jaotada nagu magnetilisi - positiivseteks ja negatiivseteks
vooludeks.
Vaimse lävimise kohta vaimu ning kirja- või kõnemeediumi vahel
oletame, et viimase suhteline eraldumine oma kehast võimaldab tema vaimu
kontsentratsiooni ja tõusu sellele tasemele, et vaimuilm võib teda mõjutada.
Need muljed tuleb viia üle meediumi transtsendentaalselt isikult tema peaajju
ja seega inimese meelte teadvusse ja nii väljendada moodustatud mõtted kirjas
või sõnas. Sellel pikal teel kohtuvad täiesti selged algmuljed nii mõnegi
takistusega, milliseid on kõige kergem kõrvaldada meediumi võimaliku passiivsusega.
Meie palume sind, et sa meile meediumluse aluse, olemuse kui ka
tulemuse kohta võimalikult põhjalikku õpetust annaksid, et sinu teadaannete
sissejuhatavale peatükile spirituaalse liikumise kohta ka sinu teateid selle
liikumise käsutuses olevate vahendite kohta juurde lisada saaks.
EMANUEL: Meediumlus on üks omadus, mis nii organismis kui ka inimese
transtsendentaalsuses juurdub. Kõigis inimestes on sellest omadusest rohkem või
vähem, sest ükski inimene ei ole täiesti vaba teda ümbritsevast vaimuilma
mõjust. Selle mõju arenenud selget vormi nimetate teie meediumluseks. Inimene - kes oli vaim, on kehastunud vaim
ja lühikese aja pärast saab jälle kehastumata vaimuks - ei ole ju vaimuelu maha
jätnud, vaid seisab selle keskel ja tunneb - kuigi sageli endale teadvustamata
-, mida vaimuvennad talle tahavad ülekanda. Asja käik on järgmine: iga inimene
on kiirgustest ümbritsetud, mis on osa tema olemusest. See kiirgus on juhtmeks,
mis teeb võimalikuks vaimuvenna seose ja väljenduse inimesega ja inimese läbi.
Füüsiliste nähtuste juures on see kiirgus materjaliks, mida vaim vajab oma
tööks, et luua mittekaaluvaist aineist materiaalselt nähtavat ja katsutavat.
Inimese kiirgus, see ainelisvaimne ollus, on vahendiks, mida vaim vajab, et
eetris leiduvaid põhiaineid seosesse viia. Sellest tulenevad nähtavad ja
katsutavad vormid ning vallanduvad jõud, mis asju tõstavad ja panevad liikuma,
kutsuvad esile vaimuefekte jne. Inimese kiirguses on tema elujõud, seetõttu
tunneb ta suuremat või väiksemat väsimust pärast vaimset vahendust. Ometi on
kiirguse jõu äraandmine ainult laen, mida inimene annab ja mida vaimud talle
protsentidega tagasi maksavad, asendades võetu oma puhtama kiirgusega. Inimese
une ajal on kiirguste tagastamine, segamine ja võetud jõuaatomite asendamine
kõige kergem, seepärast ei tohi meediumide und nii istungi ajal ega ka pärast
seda segada. Tänu harjutamisele saavutavad sellised meediumid ikka paremaid
tagajärgi, juhtivad vaimud immutavad oma meediumi kiirguse oma kiirgusega
läbi; vajalik seos meediumi, vaimude ja eetri põhiainete kiirgustega toimub
kiiremini ja täiuslikumalt; lahtipäästetud jõud suurenevad ja nähtevormid
võidavad seeläbi selguses ja koosseisus. Materialisatsiooni meediumid on palju
haruldasemad, kui need meediumid, kes oma vaimuvendade keelest selgelt aru
saades kõne- ja kirjameediumide hulga moodustavad. Põhjuseks on see, et
füüsilised katsed tõestavad vaimude edasielamist ja seetõttu on ainult üks
väike murdosa vajalikust õpetusest teie maailmas mainitud. Füüsilised katsed,
mida inimene näeb, katsetab ja mille tulemused veenavad teda senini tundmatute
seaduste mõjust, viivad teda esialgu uue seadusemaailma lävele. Sellest peab
ta õpetuste tõsise läbitöötamisega - mis intelligentsest või vaimsest
lävimisest vaimu ja inimese vahel tekivad - ühe võimalikult selge pildi
moodustama. Inimest ümbritsev vaimuilm mõjutab teda rohkem või vähem nende
mõjust teadlikuks saama ja omaenese vaimu võimaliku passiivsusega sellele
mõjule ajutiselt täiesti anduma. Taoliste aistingute selge edasiandmine läbi
kirja või kõne - see ongi kõne- või kirjameediumi vaimne vahendus. Mõjutav vaim
kasutab seal jälle inimese kiirgust juhtmena oma ühendusel kehastunud vaimuga,
kes mõistab vaimuvenna keelt ja viib seda peaaju mateeria kaasabil meediumi
teadvusse, kes selle siis kas kirja või kõne läbi maisele vennale edasi annab.
Nii teostub see intuitiivse kirja- või kõnemeediumi juures, kelle mõju on
vaimult vaimule.
Mehhaanilise meediumi puhul, kes kas magades või ärkvel olles endale
teadvustamata teda mõjutava vaimu mõtteid edasi annab, teostub see natuke
teisiti. Kehastumata vaim tõrjub välja seejuures meediumi vaimu, kusjuures
kehastunud vaimu kontsentratsiooni ja seega materiaalse vahendaja - peaaju -
vabaks andmine on vabatahtlik. Kehastumata vaim paneb inimese käe või
keeleorganid läbi peaaju telegraafina liikvele ja väljendab sel moel oma mõtteid
ja tundeid. Paljud inimesed - ja sa ise, minu armas, kuulud nende hulka - on
arvamisel, et mehhaanilised meediumid võivad vaimude mõtteid puhtamalt - s.o.
ilma enese mõtetega segamata - väljendada. Kui aga intuitiivne vaim oma
tahtejõuga ennast passiivsena hoiab ja ühel arenguastmel seisab, mis lubab tal
meie keelt mõista, s.t. mille tõttu ei tundu talle meie mõtted ja meie
teadmised (mis on ju alati meie saavutatud astme tulemus) võõrana, siis saab
meediumi vaim instrumendilt ehk peaajult neidsamu toone esile tuua, nii nagu
mängiksime seda meie otseselt. Loomulikult ei ole võimatu, et inimese vaim
antule siin ja seal midagi juurde segab - see võimalus ei ole ka mehhaaniliste
meediumide juures välistatud. Meediumi vaim - kes oma tööriistad kehastumata vaimu
käsutusse jätnud - läbistab sageli välgutaoliselt inimese peaaju, mis
kiirgavate sidemete kaudu on seotud palju tihedamini inimese vaimuga kui
kehastumata vaimuga. Kõige paremini võimaldab täielikku vastuvõetud mõtete
edasiandmist läbi meediumi tema sarnasus teadaandja vaimuga ehk tema puhas
tahe, mis peab võimalikult kõrgel olema, välistades teadlikult igasugust
uudishimu. Kui meedium lävib kõrge vaimuga, siis võimaldab see vaimne vahendus
sel määral kõrgemat ja tähtsamat saavutada, kuivõrd meedium oma puhtas
püüdluses, kogu energiaga oma vaimsustamise kallal töötab. Katsumused ja
raskused maises elus ei saa tema vaimset vahendust tuhmistada, ka siis, kui ta
ei suuda neile katsumustele nii vastu pidada, nagu ta seda vastavalt oma
arenguastmele teha võiks, jäädes alati Jumala jõust ja Jumala armastusest
teadlikuks. Paljud inimesed heidavad meediumile ette, et nad lasevad võõral
vaimul ajutiselt oma keha üle valitseda ja võivad neist isegi põlastavalt
rääkida. Need inimesed teavad vähe vaimude ühtsusest, materiaalse maailma
vajadustest, mis nõuab, et tegelikult asetleidev vaimuilma mõju inimesele
teatavaks ja selgeks saaks. Inimest ei orjasta mitte meediumluse väljaarendamine,
vaid mittevõitlemine oma vigade ja nõrkuste vastu, mis on tugevaks sidelüliks
alamate vaimude ja selliste nõrkade inimeste vahel. Üks kõrge või ka ainult hea
vaim ei katsu iialgi inimeste vabadust ka mitte ainult mööda minnes piirata,
vaid püüab alati oma õpetuse kaudu inimesele ta tõelist vabadust selgemaks
teha. Vaimude ühtsus nõuab, et vend aitaks venda. Vaimusarnasus seob vaime
rohkem, kui inimriietus neid lahutada võib. Kui nüüd inimesed seetõttu
tunduvalt madalamate vaimude mõju all seisavad, ei tohi seepärast kõrgemate
vaimude mõju kõrvaldada siin maailmas, mis end seaduslikult kõrgemale astmele
arendab. Kui kehastunud vaim oma vaimse silma kõrgema sfääri poole suunab ja
kõrgemate vaimuvendade mõtteid assimileerib, et neid maistele vendadele sõnas
ja kirjas edasi anda, kas siis kannatab selle all ta vabadus? Ta kasvab vastavalt
oma armastusele ja tunnetusele; niisiis iga õpetus, mis armastusjõu kasvamist
edendab, mis tunnetuse piire laiendab, laiendab ühtlasi ka vaimu vabadust.
8. TEADVUS JA
AIMDUS (spontaanselt)
Teadlikuks saab inimene ainult sellest, mida talle peaaju mateeria
kaudu materialiseeritakse. Kui sa kirjutad ja mõtted sinu peaajju vajutavad,
siis saavad nad sulle teatavaks, nad omavad kuju ja vormi ja sa võid neid
kaasaegseile edasi anda. Kui sa aga magad, siis vaim eraldub kehast ja meie
võime sinuga ilma peaaju vahenduseta lävida. Kui ärkamisel vaim jälle ühineb
kehaga üheks täiuslikuks loominguks - mõttevõimeliseks inimeseks -, siis
tarvitab vaim jälle peaaju tööriistana ja seda mitte ainult lävimiseks teiste
inimestega, vaid et teha enesele oma praegust kuju inimesena mõistetavaks.
Seetõttu jääb ärkavale inimesele see, mida vaim praegu selgelt nägi
või kuulis, ainult aimdusena, ühe rõõmsa või kurva tundena meelde. Nii tundsid
sa ennast täna hommikul trööstituna, sest sa nägid, et sul on selleks põhjust.
Armas, Jumal on suur küllalt, et sind juhtida. Kas sa ei või ennast
selles usus välja puhata? Laps, ära kahtle ometi alati ja ära muretse alati
tuleviku pärast. Kas võid sa seda muuta? Või kahtled sa, et Tema, kes tuleviku
määras ja ilma kelle tahteta midagi ei või sinu ellu astuda, võib seda muuta?
Kas kahtled sa, et see Isa ei tea, mida on vaja?
9. MEEDIUMLUS -
ÜKS HINGELINE OMADUS
KÜSIMUS: Kas inimese hing, olles sügavas unes, suudab vaimuilmaga
lävida?
EMANUEL: Ma tahaksin kõige esmalt mõisteid vaim ja hing natuke
täpsemalt defineerida, et te eksitusse ei satuks ja hingele vaimu omadusi ei
omistaks.
Täiuslikkus on üks ühtsus ja nii on täiuslikkuse idu - vaim - ka
üks ühtsus, üks teadvus. Inimese vaim on liikumapanev, tunnetav, sihile
püüdlev, oma täiuslikkuse järele igatsev. Hing on sidelüli, mis sellele
vaimule võimaldab ennast mateeriaga üheks ühtsuseks - inimeseks - siduda. Ta on
atmosfäär, mis võimaldab muusikal, mida vaim tunneb, välja heliseda. Tal ei ole
mingit isiksust, ta on tihedalt vaimuga seotud, tema olemuse nähte määrab tema
saavutatud aste. Vaim vajab hingeriietust isegi oma täiuslikkuses, milles hing
ehk astraalkeha ehk närvivaim - või millist nime teie sellele
vaimsele mateeriale anda tahate - täidab vaimueetriks muutunult vaimule ta
valgusriietuse tingimusi. Jumala hing on ürgvalgus.
Hing ei ole järelikult iialgi see, kes vaimuilmaga lävib, ta on vaid
sillaks vaimu ja inimliku mateeria vahel - tema on see, kes peab neid tingimusi
täitma, mis vaimuilmale inimestega lävimist võimaldab, teiste sõnadega:
meediumlus on hingeline omadus.
Kui inimene viibib sügavas unes, siis võib tema vaim vaimuvendadega
ühendusse astuda, ometi jääb ta sellest teadlikuks sama vähe nagu ta on oma
eeleksistentsidest teadlik; ja ometi võib talle juba midagi jääda - väliseim
teadvusring, aimdus, peeneim, õrneim tunne, mida ta oma mõistuse kohtulaua ette
ei söanda asetada ja mis on mõnele inimesele ometi midagi reaalset ning
tegelikku. Kes seda iialgi tundnud ei ole, see ei saa seda ka mõista.