Sisukord
Jumalik komöödia 7
Kui vanaks? 11
MEEL 17
Stress 20
Kasvamine 29
Tolstoi 34
Mina ja teised 40
Sisepildid 44
Intiimsuhe 48
Lemminkäise ema 54
Vennad 60
Mehe võimalus 62
Vägi ja võim 66
TOIT 73
Rasvasõda 75
Südameatakk 78
Kas põhjus peitub geenides? 83
Esivanemate toidulaud 86
Suhkur 90
Glükeemiaindeks 95
Insuliin 99
Rasv 105
Tervislikud rasvad 109
Imetehas lehm 118
Toidu koostis 125
Ilu 130
TERVISESPORT 137
Oma kogemused 145
Järelsõna 160
Jumalik komöödia
Kord jõuab igaühe
elus kätte aeg, mil peab mõtisklema selle üle, kes ma siis õieti olen, kui
jätta mängust välja kõik senini elus saavutatu. Saabub aeg, mil seistakse
silmitsi küsimusega, mida kujutab enesest see tõeline sisim mina ilma
ühiskondliku staatuseta, kogemusteta, ümbritsevate asjadeta ning rollideta,
mida elu näitelaval on tulnud esitada. Küsimus omaenda tõelise mina kohta ongi
elu tähtsaim küsimus. See on ühtlasi ka eluküsimus, sest kui me sellele vastata
ei suuda, teeb elu seda meie eest.
Neid sõnu kirjutades olen 56-aastane ja tunnen, et olen
sellele küsimusele vastuse leidnud. Välismaailm oma sõdade ja seiklustega ei
paelu mind enam. Elu keskpunktiks on saanud minu enda mina ja selle lähiümbrus.
Elu rikkused olen leidnud just sealt, kus targad inimesed on öelnud need
olevat, just sealt, kus olen ise. Ma ei pea end enesekeskseks, vaid tervel moel
isekaks, sest alles siis, kui olen leidnud iseenda, on mul midagi ehedat ka
teistega jagada. Olen õppinud oma ego vajaduse korral tagaplaanile jätma, nii
et võin tunda enda ja maailma vahelise piiri kadumist, kaotamata samas oma
isikupära. Praegune seisund tundub mulle tuttav ja justkui kunagi varem läbi
elatud. Tunnen, et olen leidnud selle miski, mida puudutasin, kui olin veel
laps. Lohutav on täheldada, et mitte miski pole vahepeal mu sügavaimat
mina muutnud. Mäletan, kuidas kauges lapsepõlves vaatasin kõrvalt täiskasvanute
elu, mis oli täis muresid, ja panin endamisi imeks kogu seda mõttetut sebimist.
Kuidas nad küll aru ei saa, et nende muretsemine on ilmaaegu? Oleksin tahtnud
neile öelda, et elu on midagi muud. Kahjuks ei osanud ma siis veel rääkida ja
kui oleksingi osanud, poleks täiskasvanud mind ilmselt kuulanud. Et saada
iseendaks, oli vaja vaid loobuda uskumast müütidesse enesest ja ümbritsevast
maailmast, mida teised olid minu egosse istutanud. Võib-olla see ongi see
uuesti lapseks saamine, tagasipöördumine loovuse ja elu lätete juurde.
Paljud inimesed on aastaid lapsikus usus tööd rüganud,
tehes rohkesti ülearust teiste heaks sellest ise midagi saamata. Maailm pole
osutunud selliseks, nagu neile kunagi räägiti, ning paljud tunnevad end
petetuna. Küllap on inimesed läbi aegade teatud ikka jõudes sedasama tundnud.
Küllalt on neid, kes võivad samastuda Voltaire’i tegelaskuju Candide’iga, ja ka
Dante “Jumalikus komöödias” on kirjeldatud samasugust meeleheitlikku tõelise
elu otsingut. Lõppude lõpuks pole tegemist millegi muuga kui keskeakriisiks
nimetatud täiskasvanuks saamisega.
Kerge on mõista neid, kes elu servadest kramplikult kinni
hoiavad ega julge lahti lasta. Muutused on alati hirmutavad, isegi kui ees
kumab paradiis ja uus elu tõotab sada korda paremat kui vana. Vana, olgu see
nii valuline kui tahes, on turvaline. Seepärast klammerdumegi harjumuspärase
külge. Ent rahutu meel annab siiski märku, et tõeline mina hakkab end
kunstlikust kestast läbi murdma. See kest koosneb selgeks õpitud valedest –
tegelikkus on teistsugune. Keskeas leiavad enesele väljundi kõik seni sügavale
teadvustamatusesse surutud tunded ja iseloomujooned, mida ümbritsev keskkond
meie juures esialgu heaks ei kiitnud.
Et suudaksime keskeas viljakalt muutuda, vajame me tervet
isekust, sest kõik hea lähtub tõelisest minast, sealhulgas teiste mõistmine.
Väljastpoolt juhitud, kõigi meele järele olla püüdev inimene ei mõista maailma
ja teisi inimesi kunagi täielikult, sest kõik, mis ta teeb, on vaid õpitu
kordamine, aseaine, mis ei põhine tõelisel hoolivusel ja mõistmisel. Inimene,
kes ei ole õppinud tõeliselt armastama ja austama iseennast, ei suuda armastada
ka teisi. Kuid selleks, et ennast armastada, tuleb kõigepealt õppida
tundma omaenda tõelist mina ja just sellega keskea üleminekuajal tegu ongi. Ma
ise tunnen, et nüüd, mil olen need muutused läbi teinud, elan kindlasti elu
parimat aega. Ma ei tahaks mitte mingil juhul enam noor olla ega ole noortele
kade.
See raamat on mõeldud kõigile keskealistele ja elu
esimese poole seljataha jätnutele. Kui püüda käesoleva raamatu sõnum lühidalt
kokku võtta, siis kõlaks see nii: Nüüd või mitte kunagi! Just praegu on kätte
jõudnud õige hetk ja elu alles algab. Elu peab olema tore ja nauditav ilma
asjatu murekoormata. Kõigil on selleks õigus. Nii et lase aga käia! Uus elu on
hoopis midagi muud kui nooruse külge klammerdumine. Pole tarvis karta tõkkeid,
kuna need on üksnes pettekujutlused meie meeles. Ära ütle: “Siis kui...”, vaid
ütle: “Just nüüd.” Meid on üksnes õpetatud ennast maha salgama, nüüd on aeg
võtta kuulda seda tärkavat tunnet, mis on olemas igaühes meist. See hääl ei ole
kurjast. See on elu hääl. Sind kutsub tõeline mina.
Keskiga ei ole mingi numbritega kindlaksmääratud vanus,
vaid hingeseisund. Olen kohanud kolmekümneaastaseid, kes nende küsimuste üle
mõtisklevad, ja seitsmekümneseid, kes pole veel täiskasvanuks saanud. Keskiga
on oluliste küsimuste aeg, mille järel alles saadakse tõeliselt täiskasvanuks.
Mina kirjutan palju meestest, kuna olen ise mees. Ma ei ole elanud naiseelu,
seepärast on mul sellest ka pisut keeruline kirjutada. Ei usu, et mehe
vaatenurk siinkohal paha teeb, sest paljud mehed on sel elu tähtsaimal muutuste
ajal suurtes raskustes.
Kui vanaks?
Keskiga on ka aeg,
mil surrakse või jätkatakse elu. See on nii lihtne. Ometi võime oluliselt
mõjutada seda, milliseks meie edasine elukäik kujuneb. Noorena ei tea me paljut
ega oska veel õigeid asju tähtsustada. Keskeas on meil aga kogemusi ja
teadmisi. Tuleb ainult tahta ja viitsida. Nüüd võime otsustada, kas sureme
kunagi tegusa ja iseseisvana või veedame oma viimased aastad kusagil
vanadekodus teiste talutada. Teadlikkus tervendab ja muudab meid ühtlasi elu
suhtes ärksaks.
On teada, et statistika järgi surevad mehed varem kui
naised, kuid seda pole suudetud veenvalt põhjendada. Põhjusi on otsitud
hormoonidest ja geenidest. Meele osatähtsust elu kestuses ja tervises ei ole
tavaliselt arvesse võetud. Erinevusi surmade statistikas võib ehk seletada
hoopis inimeste võimega oma tunnetes selgusele jõuda. Tundeelu on üsna nõudlik
ja keeruline uurimisobjekt ning seetõttu ei ole see uurijaid eriti huvitanud.
Ent nähtuse uurimata jätmine ei vähenda nähtuse enese tähtsust. Töö
patsientidega on mulle aastate jooksul õpetanud, kui tähtis tervisetegur on
tundeelu. Tundeelu, millele pole õigel ajal tähelepanu pööratud, võib ükskõik
kelle elus kujuneda suurimaks stressiallikaks. Inimese sisemaailm võib elu nii
olematuks kui ka rikkaks muuta. Kui inimene ei ole iseenesega loomulikku suhet
leidnud, ei suuda ta ennast ka tõeliselt väärtustada. Ta elab valesti ja
ebatervislikult ning kohtleb end kui oma suurimat vaenlast.
Minu isapoolses suguvõsas on olnud palju pikaealisi, kuid
isa ise suri üllatavalt noorena – vaid kuuekümne kaheksa aastasena, kohe pärast
pensionile jäämist. Olen palju mõelnud, miks isa suri tunduvalt varem kui ta
õde ja vend. Minu onu, isa vend, elas kaheksakümne kuue aastaseks. Miks elas mu
onu kaheksateist aastat kauem, kuigi nüüdisarusaamade järgi pidanuks olema
vastupidi? Nimelt elavad statistika järgi kõrgelt haritud inimesed tavaliselt
vanemaks kui vähem haritud. Isal oli ülikooliharidus ja ta hoolitses hästi oma
kehalise vormi eest. Ta oli tervisliku toidu austaja palju varem, kui see moodi
läks. Meid, lapsi, ajas naerma tema salatihimu, sest meile maitsesid hoopis
keeduvorst ja värske prantssai. Onul haridust ei olnud. Ta oli jäänud kodutalu
põlde harima. Tema suurim maiuspala oli Häme soolasink, milles tol ajal leidus
pekki sama palju kui liha. Singi juurde söödi muidugi rukkileiba, millele oli
paksult võid peale määritud, ja kõrvale joodi oma talu lehmade täispiima, mille
maitse tuleb noid aegu meenutades veel praegugi keelele. Onu suitsetas
paberosse Klubi 77. Isa oli suitsetamise vastu ja onu pidi alati välja minema,
kui ta meil külas olles suitsu tahtis teha. Onu tervisesport piirdus
tarbeliikumisega. Ta tegi põllumehe rasket tööd. Vennad olid sarnase
kehaehitusega, kõhetud ja sitked, kuid täiesti erineva iseloomuga. Isa oli
vennast kaheksa aastat noorem. Ehk kunagi selgub, miks ta märksa varem suri.
Usun, et paljud võivad oma lähedastest samasuguseid lugusid pajatada. Tegelik
elu on imelisem kui statistika.
Viimasel ajal on avaldatud huvitavaid uurimusi
vananemisest, milles räägitakse elukvaliteedi tähtsusest. Kõige pikaajalisem on
olnud Harvardi uuring, milles on jälgitud kolme erinevat inimrühma ja kõike
nende elusse puutuvat 1939. aastast alates. Uuringu eesmärgiks on olnud välja
selgitada, millised tegurid on vananemise ja hea elu seisukohalt tähtsaimad.
Töö jätkub ja uuritavad on juba üle kaheksakümne aasta vanad. See on kõigi
aegade pikim uurimus, mis inimestest on tehtud, ning paljastab õigupoolest
sama, mille pärimuski: muutused kuuluvad elukäigu juurde. Pikk elu ei tulene
ainuüksi heast kehalisest tervisest, sest uuritavate seas leidub mitmeid eakaid
inimesi, kes on elu jooksul põdenud vägagi raskeid haigusi. Õnneliku vanaduse
saladus näib peituvat võimes muutuda vastavalt elu eri etappidele. Näiteks on
uuringust selgunud, et õnnelik paarisuhe keskeas ennustab kõrget iga paremini
kui madal kolesteroolitase.
Praegusel hetkel näib inimesi ja massiteabevahendeid
huvitavat pigem igavene noorus kui pikk iga. Hirm vananemise ees ning nooruse
külge klammerdumine koos suurte vanuserühmade tekkimisega on loonud uusi
tööstusharusid. Vananemise loomulikku käiku püütakse igati takistada ja
kõik, mis noorendab, müüb hästi. Ent põgenemine noorusesse on vaid enesepettus,
sest loodusseaduste vastu me ei saa. Ilu on igavese nooruse saladusest põnevam.
See on midagi enamat kui lihtsalt noorus. Ilu peegeldab elujõudu ja inimese
sisemist tegelikkust ning pelk kirurgiline näonaha pingutamine ei muuda midagi.
Inimese sisemaailm on äärmiselt põnev ja huvitavam kui lihtsalt pikk elu. Sest
nüri ja hästi korraldatud pikk elu on jube. Teisalt võib Harvardi
uurimusest järeldada, et elu mõttekus ka pikendab seda.
Tervist püütakse säilitada ka keemiliselt ja ravimite
abiga. Tegevarstina ei pääse ma mõttest, et nüüdisaegne terviseihalus on
ületanud mõistlikkuse piirid. Näiteks USA-s koostatakse soovitusi, milliste
kliiniliste ja laborinäitajate puhul peaks hakkama inimesi ravima ennetamaks
südamehaigusi. Uued vererõhu ja vere rasvasisalduse näitarvud on timmitud nii
rangeteks, et vaevalt üldse kedagi terveks võib pidada. See viib aga
vältimatult selleni, et enamik elanikkonnast hakkab võtma kalleid ravimeid,
ilma et neil mingeid haigusnähte esineks. Geenitehnoloogia on pisiprobleem
võrreldes sellega, kuidas ravimifirmad elanikkonnaga salamahti manipuleerivad.
Näpunäiteist saavad hõlpsasti normid, mida igaühel sundkorras järgida tuleb. Ka
toiduainete kohta käivates soovitustes on põhjust kahelda, sest tavalise toidu
asemel valitseb meie toidulauda toiduainetööstus. Kasulik on teada, et ravimitööstus
on üha enam enda kätte haaramas ka toiduainetööstuse ettevõtteid, sest toiduainete
tööstuslikus tootmises kasutatakse üha rohkem ravimeid. Alles see oli, kui
naistele soovitati infarkti ennetamiseks östrogeenravi. Miljonid naised sõid
hormoone, kuni leiti, et neist pole südamehaiguste ärahoidmisel mingit kasu.
Nüüd on sedastatud, et hormoonid võivad tervisele koguni kahjulikud olla.
Oleks aeg alustada keskustelu tähendusrikkast ja
mõttekast elust, selle asemel et tekitada inimestes pidevalt süümepiinu ja
kartust elu ees. Et miski muutuks, tuleks igaühel vastutada enese eest ise, selmet
lasta teistel oma eluga manipuleerida. On selge laiskus uskuda kõike, mida
teised räägivad. Tõde on see, et keegi ei tea täpselt, mis on tegelikult
tervislikud eluviisid, kuidas nendeni jõuda ja kui kaua keegi elab. Maailmas on
praegu käimas kolm suurt saja-aastaste uuringut. Pika eluea seletuseks ei ole
leitud mitte ühtki ühist mõjurit. Mõnel on kolesterool kõrge, mõnel madal.
Mõned harrastavad tervisesporti, mõned mitte. Saja-aastaste hulgas on
suitsetajaid ja mitmesuguste eluviiside harrastajaid. Muist on tigedad kui
kurat ise, muist vagurad ja viisakad. Samuti ei ole olemas mingit imerohtu,
vitamiini ega mikroelementi, mis kindlustaks hea tervise ja pika eluea. Näiteks
Paul McCartney naine Linda suri vähki parimas eas, kuigi oli pururikas ja oleks
võinud saada kõikvõimalikku ravi, mida maailma arstid pakkuda suutsid. Lisaks
oli Linda vaimsel teel rändaja, tervislike eluviiside austaja ja suur
tervisliku toidu entusiast. Ta oli teistele nõuga abiks ja avaldas
kokaraamatuid. Teise näitena võiks mainida 1997. aastal surnud prantslannat
Jeanne Calment’i. Võimalik, et ta oli vanim inimene, kes eales on elanud. Naine
suri saja kahekümne kahe aasta ja kolme kuu vanusena. Lindaga võrreldes olid
tema eluviisid iseäranis prantslaslikud. Ta armastas elu lõpuni napsitada ja
sigarette suitsetada. Saja kahekümne ühe aastasena tegi ta diskoplaadi. Ehk
peitub Jeanne’i pika ea saladus milleski muus kui tervislikus toidus. Ühes
viimastest intervjuudest, kui Jeanne’ilt küsiti kõrge vanuse vaevade kohta,
vastas ta: “Häh, ainus korts, mis mul on, on see, mille peal ma istun.” Ma olen
veendunud, et igaühel meist on võimalik omal kombel saavutada see Jeanne’i
lapselik, tingimusteta rõõm elust, joie de vivre, mille mina usun olevat
kõige põhjuseks. Igaüks meist peaks elama tõeks omaenese eluime. Selles eas on
juba aeg hakata elust mõnu tundma.
Toit
Keskea juurde
kuulub ka oma kehalise võimekuse piiride leidmine. Keha tuletab meelde
iseennast ja sedagi, et mingil ajal peame elust lahkuma. Elu võib paiskuda
segamini, kui lisaks meelele hakkab tembutama ka keha. Mõni saab vähi ja mõnd
tabab infarkt. Keha räägib vaid sellest, kuidas teda aastate jooksul on
koheldud. Haigused ja valud jahmatavad ning tekitavad masendust. Paljud annavad
alla ja jäävad ootama pensionileminekut, justkui võiks siis kõik paremaks muutuda.
On tõsi, et organism aja jooksul muutub, kuid need muutused ei pea tingimata
tähendama valusid või haigusi. Organism kohaneb muutustega ja tasakaalu
säilides võib isegi saja-aastane inimene elada valudest ja vaevast vabana.
Kehal on hämmastav võime muutustest toibuda, kui talle seda vaid võimaldatakse.
Saja-aastase inimese haavad paranevad samamoodi kui noorematelgi. Tervise
saladus peitub tasakaalus ja selle hoidmine on igaühe enda teha. Mitte ükski
väljastpoolt tulev ravi või rohi ei saa meile anda kehalist ja hingelist
tasakaalu, kui me ise selle poole ei püüdle.
Keha puhul on tasakaalu saavutamine üsna lihtne. Lahendus
peitub toidus ja liikumises. Neid võime ise kõige paremini kontrolli all hoida.
Mõte ise tundub küll väga lihtne, kuid edasi läheb lugu keerulisemaks.
Toitumine on tänapäeval tõesti väga hell teema. Tervislikku toitu puudutavaid
seisukohti leidub õige mitmeid ning
lahknevused nende vahel on üsna
teravad.
Rasvasõda
Õppisin meditsiini
1960–70-ndatel. Sel ajal oli suurimaks terviseprobleemiks rasv. Pea kõiki rasvu
peeti üheselt halbadeks. Eriti kehtis see loomsete rasvade kohta, mida peeti
südame- ja veresoonkonnahaiguste tähtsaimaks põhjuseks. Probleem puudutas
Soomet lähedalt, iseäranis murettekitav oli riigi idaosa, sest Põhja-Karjalas
oli suremus südamehaigustesse statistika järgi maailma kõrgeimaid. Mäletan
elavalt üht sisehaiguste loengut, kus rasvu uurinud õppejõud kuulutas, et kõik
loomsed rasvad on toiduks kõlbmatud ja et need tuleks inimtoiduks sobimatutena
ära keelata. Väide äratas üliõpilastes vastuolulisi tundeid ja keegi
tagapingist küsis õppejõu käest, mida siis arvata eskimotest, kes peale
loomsete rasvade muud toiduks ei tarbigi. Ja kui toit otsa saavat, panevat nad
näljaga küünladki nahka ning kuulu järgi elavat päris kenasti. Õppejõud solvus,
sest kuigi olime ülikoolis, peeti sel ajal sobimatuks loengu ajal märkusi teha.
Vestelda tohtis alles loengu lõpul, kui sedagi. Küsimus oli lektori ilmselgelt
segadusse ajanud. Talle ei olnud mõttessegi tulnud, et maailmas on peale Soome
ka muid kohti. Ta suutis välja mõelda ainult ühe vastuväite. Dotsendi teada ei
elavat eskimod siiski kuigi vanaks ja kogu lugu.
Teooriaid luua võib alati, kuid kui kõiki tegureid
arvesse ei võeta, võidakse üsna põhjalikult eksiteele sattuda. Teadus on nagu
mood, vahel nii ja vahel naa. Tookordne lektor ei teadnud, et sama mõte
eskimotest oli teistelegi pähe tulnud ja et asja oli juba uurima hakatud. Kuid
nagu inimmõtte mis tahes valdkonda, nii kuulub ka teaduse tegemise juurde
teatud sund ja võistlusmoment, mille tulemusena jääb kehtima vaid üks idee ja
see püsib tõena seni, kuni leitakse, et ollakse omadega rabas, ehkki
alternatiiv on kogu aeg otse nina ees olnud.
Igatahes tundusid arvukad uurimused osutavat sellele, et
rasvarikas, eriti just loomseid rasvu sisaldav toiduvalik ja kasvanud suremus
südamehaigustesse on omavahel seotud. Andmed olid saadud epidemioloogilistest
uurimustest. See uurimisviis püüab statistika abil välja selgitada, millised
tegurid haiguste teket mõjutavad. Selle lähenemisviisi nõrgaks küljeks on aga
tõsiasi, et osa mõjureist võib märkamata jääda. Südamehaiguste uurijad olid
keskendunud ainult kasutatud rasvade ja kolesterooli üldkogusele. Muud
võimalikud mõjurid olid tähelepanu alt välja jäänud. Uuringute käigus hakkas
kogunema hulganisti vastuolulist teavet, mida oli raske seletada. Näiteks leiti
mõõtmistega, et läänesoomlaste kolesterooli näitarvud on sama suured kui
põhjakarjalastel, kuid suremus südamehaigustesse on läänesoomlastel tunduvalt
madalam.
Prantsusmaal kasutatakse toidu valmistamiseks
märkimisväärselt palju rasva, kuid südamehaigustesse surrakse seitse korda
harvemini kui Põhja-Karjalas. Erinevalt üldlevinud arvamusest kasutatakse
Prantsusmaal toiduks väga palju küllastunud rasvu. Prantsuse köögis on tähtis
roll võil, koorel ja juustul. Valitsevale teooriale on Prantsusmaa suureks
probleemiks ja teadlased räägivadki rasvadega seoses prantsuse paradoksist. Ja
lisaks prantslastele olid veel need kangekaelsed eskimod, kes ainult loomset
toitu sõid. Nende seas esines südamehaigusi väga harva, kuid huvitav oli see,
et need eskimod, kes oma tavapärastest toitudest loobusid, hakkasid
südamehaigustesse haigestuma nagu kõik valgedki.
Vähehaaval on selgunud, et kõik põlisrahvad, kes
kasutavad söögiks vaid neid toiduaineid, mis antud kultuuris tavapärased on,
südamehaigustesse ei haigestu, sõltumata tarbitava toidu eripäradest. Mõned
Ida-Aafrika karjakasvatajahõimud, näiteks watussid, kasutavad toiduks ainult
lehmaliha ja piima. Kõik roheline on nende
meelest lehmasööt, mistõttu igasugused taimed ja puuviljad jäävad nende
toidulaualt kõrvale. Hoolimata toidus leiduvast suurest hulgast loomsetest
rasvadest on watusside kolesteroolinäitajad normikohased ja suremine
südamehaigusse on nende seas väga haruldane. Ka Austraalia aborigeenid elavad
põhiliselt loomsest toidust. Südame- ja veresoonkonnahaigused tunduvad olevat
ainult tööstusmaailma probleem.
Südameatakk
Ehk tasuks veidi
lähemalt seletada, mida südameatakk endast õigupoolest kujutab. Vanasti rääkisid
inimesed, et kui tromb läheb südamest läbi, siis inimene jääb ellu, kui see aga
kinni jääb, siis tuleb surm. Päris nii lihtne see asi ei ole. Südameatakk saab
alguse sellest, et südamesse hapnikurikast verd toov arter ummistub. Veresoon
võib ummistuda mitmel põhjusel. Põhjuseks võib olla ateroskleroosi tekitatud
veresoone kitsenemine, arteri järsk kokkutõmbumine, verehüüve või mõni tundmatu
põhjus. Kui vereringehäirest johtuv hapnikupuudus kestab mõne minuti, tekib
südamelihase kahjustus. Mis edasi saab, sõltub sellest, kui ulatuslik
vereringehäire on. Lihase kahjustus võib olla nii suur, et patsient sureb kohe,
ent häire võib ka mööduda ja kahjustus jääb väikeseks. Aga ka väike kahjustus
võib olla saatuslik, sest südame elektriline signaalsüsteem, mis
pumpamistegevust kontrollib, võib muutuda korrapäratuks ja selle tulemuseks on
surmav rütmihäire. Üldiselt ollakse ühel meelel, et arteri ahenemine ehk
ateroskleroos on südamehaiguste peamine põhjus, kuid mis veresoonte lupjumist
ennast põhjustab, selle suhtes lahknevad arvamused üsna teravalt. Üksnes
rasv ahenemist ei põhjusta. Nii et äkksurma põhjus on siiski veel välja
selgitamata.
Südameatakk tekib ilmselt mitme teguri koosmõjul.
Ahenenud soonte põhjustatud halb vereringe ärritab südamelihast. Viimaste
uurimuste järgi on põletikul märkimisväärne roll nii ateroskleroosis kui ka
südameatakkides. Põletiku tekkimist mõjutavad mitmed tegurid, nagu toit ja
nakkused. Põletik võib tekkida nii nakkusest kui ka valest toitumisest.
Oomega-6/3-rasvhapete suhe ja ka liigselt süsivesikuid sisaldav toit tekitavad
organismis põletikku. Põletik ärritab juba niigi hella südamelihast. Autonoomne
närvisüsteem, mis on stressist ja hormonaalsetest muutustest elavnenud, ärritab
südamelihast veelgi. Ka tõusnud insuliinisisaldus on südamele mitmes suhtes
kahjulik. Kuigi tänapäeval kiputakse vaimsete põhjuste osatähtsust haiguste
tekkes alahindama, mängivad need südameatakkide tekkimisel minu arvates väga
olulist rolli. Paljude haiguste taga on sisestress. Ründavate ja vihameelsete
tunnete tõrjumine sügavale teadvustamatusesse põhjustab pidevaid pingeid, mille
tulemusena avalduvad immuunsushäired, allergia, ekseemid, seedeorganite häired,
lihaspinged, seljavalud, kõrgvererõhutõbi ja südame rütmihäired. Tunded mõjuvad
autonoomse närvisüsteemi ja hormoonide kaudu. On täiesti mõistetav, et juba
ärritatud südamelihasel pole palju vaja, et rütmist välja langeda. Raev võib
tõepoolest tappa.
Ühekülgset lähenemisviisi kolesterooliküsimusele on
maailmas üha enam kritiseeritud. Rootsi uurija ja arst Uffe Ravnskov on
kirjutanud suurepärase raamatu kolesterooliuuringute vastuolulisusest. Raamat
tehti Soomes teadagi maatasa, kuid selle ingliskeelne tõlge on nüüdseks
maailmas üsna suurt tähelepanu äratanud. Vähehaaval on nende hulk, kes ametliku
tõe kahtluse alla seavad, kasvama hakanud. Põhimõtteline erinevus ametliku
suuna ja kahtlejate vahel seisneb just arusaamas kolesterooli tähendusest.
Ametliku seisukoha järgi on liigne kolesterool ja loomsed rasvad kahjulikud
ning neid tuleks vältida, ükskõik mis kujul need esinevad. Kahtlejad aga
leiavad, et kolesterool kajastab üksnes organismis toimuvaid muutusi. Seega on
tõusnud kolesteroolisisaldus pigem millegi tundemärk, mitte aga haiguse tegelik
põhjus, ning mõne inimese puhul on kõrgem kolesteroolisisaldus täiesti
normikohane. Kolesterool on organismile vältimatult vajalik aine ja juuksekarva
lõhki ajades võiks koguni öelda, et ilma kolesteroolita poleks ka elu. Inimese
enda organism toodab kolesterooli palju rohkem, kui seda toidust saab. Kolesterooliga
on sellised lood, et kui see toidust välja jätta, siis organismi enda
kolesteroolitoodang kasvab, ja kui seda toidule lisada, siis organismi toodang
väheneb. Ravnskov leiab, et puuduvad igasugused tõendid sellegi kohta, nagu
suurendaksid liigsed loomsed rasvad veresoonte lupjumise ja südamehaigustesse
suremise riski.
Vastuolulistest andmetest hoolimata on loomsed rasvad
endiselt kirikuvande all ja rasvata toiduained moes. Kõik toitumisteadlased
kordavad üht ja sedasama: rasvad minema ja rohkem süsivesikuid leiva ning
köögi-, aed- ja puuviljade kujul meie toidulauale. Tegelikult on kogu rasvasõja
kestel suremus südamehaigustesse kõikjal tööstusmaades vähenenud, ilma et
inimesed oleksid oluliselt oma toitumisharjumusi muutnud. Tervisliku seisundi üldpilti
on muutnud miski muu kui rasvata toit. Nähtuse põhjust pole veel välja
selgitatud. Rasvasõjast näib kõige enam kasu olevat lõiganud toiduainetööstus,
mis on turule paisanud kõige mitmekesisemaid rasvatuid tooteid ja tööstuslikult
toodetud taimerasvu. Märksõnadest “rasvatu” ja eelkõige “kolesteroolivaba” on
USA-s saanud tõelised müügitrumbid. Isegi mineraalvett reklaamitakse
kolesteroolivaba tootena. Kolesteroolist on tehtud justkui mõni endisaegne
kommunist, kes korralikel kodanikel öösiti magada ei lase.
Kuigi inimeste üldine tervislik
seisund on varasemaga võrreldes paranenud, on südame- ja veresoonkonnahaigused
endiselt tööstusmaailma suurim terviseprobleem. Oletatakse, et kui nendest
tõbedest lahti saadaks, pikeneks kogu elanikkonna keskmine eluiga seitsme aasta
võrra. Kui aga poleks näiteks vähki, pikeneks eluiga vähem kui kahe aasta
võrra. Tänapäeval leiavad paljud spetsialistid, et veresoonkonna haigused
tekivad väga mitmetel põhjustel ja kolesterool üksi ei seleta midagi. Rasvata
ja lahjad tooted on kutsunud esile oodatust vastupidise ilmingu. Iseäranis
tööstusmaades on ülekaalulisus plahvatuslikult kasvanud. Nähtust nimetatakse
ainevahetussündroomiks ehk metaboolseks sündroomiks, mille all mõeldakse
toidust mitmetel põhjustel tekkinud organismi talitluse häireid. Tüüpilise
ainevahetussündroomi juurde kuuluvad muuhulgas vöökoha liiglihavus ehk
õllekõht, vere kõrgenenud rasvasisaldus, kõrge vererõhk ja
suhkruainevahetushäired. Sündroomi mõistet kasutatakse meditsiinis siis, kui
tahetakse koos haigusnähtudega tähistada haigust, mille põhjust ei teata.
Mina kuulun nende hulka, kes lihtsustatud rasvamudelis
kahtlevad. See teema on mulle ka isiklikult tuttav. Ma armastan maitsvat toitu
ja prantsuse köök on minu meelest lausa taevalik. Mind on vaevanud kõrge
kolesteroolitase ja ülekaalulisus, kuid nüüdseks on see kõik minevik. Ma ei
tea, kas kõrge kolesteroolisisaldus veres oli märguanne millestki või on see
mul juba loomu poolest üle keskmise. Muutsin veidi oma eluviise ega pidanudki
lihasuretajaks hakkama. Söön endiselt otse häbematult head ja maitsvat toitu.
Toiduvalmistamine ja söömine on minu jaoks pühad rituaalid. Tahan omaenda elule
toetudes näidata, et lood ei ole päris nii, nagu väidetakse. Igaüks võib ise
proovida erinevaid dieete ja nende sobivust. Sellistel katsetustel on ka põhimõtteline tähtsus, sest soovitused ainevahetussündroomi
raviks näivad põhinevat ainult ravimitel. Patsiente õhutatakse kaalust alla
võtma, kuid sellegipoolest peetakse ravimeid vältimatuks. Ma ise leian, et
lihavus koos teiste hädadega on mõne haiguse sümptom, mitte põhjus. Usun, et
ainevahetussündroom tuleneb ainult toidust ja on toidu abil ka ravitav.
Ainevahetushäired on tüüpilised just keskealistele. Ent isegi kui haigusnähte
on tekkinud juba mitmeid, ei ole vaja masendusse langeda, sest muutus on
võimalik ja seda ka ilma ravimeid tarvitamata. Ainevahetussündroom on ilmselt
üsna uus nähtus ja levib maailmas kiiresti. Kõige rohkem teeb muret, et
haigestuvad üha nooremad. Näiteks Kaug-Idas ja kõigis arengumaades, kus
lääneriike matkida püüdes on tavapärasest toiduvalikust loobutud ning asutud
tarbima läänelikku toitu, on suhkurtõbi ja ainevahetussündroom epideemiliselt
laienenud.
Kas põhjus peitub
geenides?
Inimeste kõikide
hädade seletamine geenidest lähtudes on küsitav. Selline mõtteviis teenib pigem
teiste osapoolte kui inimeste endi huve. Geenitehnoloogiaga on seotud väga
suured majanduslikud huvid. Inimene on see, kes ta on, tema geenid on terved.
Probleemide põhjusi tuleks otsida pigem väljastpoolt. Üksnes teave
põlisrahvaste tervisliku seisundi muutusest seoses harjumuspärasest erineva
toitumisega peaks viima mõttele, et ehk peituvad põhjused geenide asemel hoopis
toiduvalikus ja muutunud elukeskkonnas. Üsna imelik on ka arvata, et vaid
rasvavabad tööstuslikult toodetud toiduained on tervise aluseks. Sama
seaduspära järgides peaks imeks panema, kui me ilma ravimiteta hakkama saame.
Inimene oleks just nagu toorik, mida nüüdisteaduse võtetega on vaja elu jaoks
kõlblikumaks kohandada. Just nagu tahetaks kassist kas või vägisi taimetoitlast
teha, sest liha söömine ei sobi juhtumisi valitseva mõttelaadiga. Üldiselt ma
ravimite vastu ei ole, kuid kas on mõttekas ja eetiline määrata inimesi elu
lõpuni rohtu võtma, et ennetada mingeid võimalikke haigusi, mille
tekkeviisidest meil ülevaade puudub? Ainevahetussündroomi puhul ravitaksegi
haigusnähte, sest ükski kättesaadav ravim ei mõjuta probleemi põhjust ennast.
Tõusnud vererõhk, rasvad, suhkur ja ülekaalulisus on ju tegelikult haigusnähud,
mitte haigused ise.
Minu vastuvõtul on käinud palju keskealisi patsiente, kes
kasutavad ainevahetussündroomi raviks vähemalt üht rohtu. Enne ravi algust
tundis enamik neist end täiesti tervena ja ega täheldanud mingeid haigusnähte.
Ravimid olid neile välja kirjutatud ainult laboriuuringute põhjal. Tavaliselt
on neile välja kirjutatud üks või kaks rohtu kõrge vererõhu vastu, lisaks veel
vere suhkrusisaldust korrastav rohi ja mõistagi on pea igaühel ka mõni uut
tüüpi kolesterooliravim. Taas meenub siinkohal vana võrdlus Volkswageniga:
natuke seda ja natuke teist igale poole, küll ta siis edasi liigub. Hea oleks
meeles pidada, et kõigi ravimitega kaasneb kõrvalmõjude risk. Eriti tülikad on
ainevahetuse korrastamiseks mõeldud ravimid, sest need mõjutavad organismi
autonoomseid toiminguid. Väsimus, peapööritus ja impotentsus on tavalised
kergemad kõrvalnähud, kuid on ka ravimeid, mis võivad patsiendi invaliidiks
muuta, põhjustada talle püsitraumasid ja isegi tappa. Üks kolesterooliravim
tuli müügilt kõrvaldada just surmajuhtumite tõttu. Olen kohanud patsiente,
kelle närvisüsteemile on kolesterooliravimid avaldanud väga tõsiseid
kõrvalmõjusid. Mõnel patsiendil on juuksed hakanud peast välja langema. Pealegi
on need statiinideks nimetatavad ravimid tekitanud katseloomades vähki ja keegi
ei või teada, millist mõju nad inimesele avaldavad pärast aastatepikkust
kasutamist. Statiinide kohta on nüüdseks teada, et need mõjuvad kahjulikult
koensüüm Q10 talitlusele. Sellel ensüümil on väga tähtis roll südamelihase
ainevahetuses. Moodi järgiva agara ravimisega on patsiendi haigusnähtudeta ellu
vaevusi üksnes juurde toodud ja tema tervisele koguni püsivat kahju tekitatud.
Mõjukas USA meditsiiniajakirjas Journal of the
American Medical Association (JAMA) avaldati paari aasta eest doktor
Barbara Starfieldi uurimus arstiteaduse põhjustatud tüsistustest. Umbkaudse
hinnangu järgi sureb USA-s meditsiiniliste ravikuuride ja -võtete tekitatud
tüsistuste ning ravimite kõrvalmõjude tõttu kakssada viiskümmend tuhat inimest
aastas, mis Soome oludes tähendaks umbes viite tuhandet inimest. Ainuüksi
ravimite kõrvalmõjudesse arvatakse surevat sada tuhat inimest, millele Soome
oludes vastaks kaks tuhat inimest. Artikkel oli ehmatav, kuid veel enam pani
jahmatama tõsiasi, et kirjutatu ei tekitanud mingit erilist arutelu ning
meedias ei kajastatud seda peaaegu üldse. Seega, USA-s on arstiteadus ühes oma
ravivõtetega surmajuhtumite põhjuste nimekirjas kolmandal kohal, ent milline on
olukord Soomes, ei ole teada. Küllap on ravimitega samamoodi nagu liiklusegagi
– nii suurem osa rahvast kui ka meedia kiidavad tekitatud kahju vaguralt heaks.
Rohtudest ja rohtudega ravimisest on saanud tarbimiskultuuri osa. Ma ei kutsu
kedagi üles ravimeid lihtsalt niisama sinnapaika jätma, vaid tahan öelda, et
ravimeist on võimalik isegi lõplikult loobuda, kui pisut muuta oma eluviisi.
Keskeas peaks igaüks ise oma elulaevukese tüüri pihku haarama ning võtma enda
kanda vastutuse oma elu eest nii kehalisel, hingelisel kui ka ühiskondlikul tasandil.
Kui usaldada oma elu üksnes asjatundjate kätte, on kogu mängu üsna lihtne
kaotada, sest kõik teadmised on väga killustunud ja muutuvad pidevalt.
Teadmine, et tänane tõde on ekslikuks osutunud, hiljem ei lohuta.
Esivanemate toidulaud
Nüüdisaegse inimese
kohta on teada, et liigina ei ole ta oma saja viiekümne tuhande olemasoluaasta
jooksul sugugi muutunud. Geneetiliselt oleme 99,9-protsendiliselt samased meie
koopaelanikest esivanematega. Muutused on peaaegu olematud. Tegelikult ei ole
me puustki kuigi kaugele jõudnud, sest meie geenid erinevad lähimate ahvide
omadest vaid ühe protsendi võrra. Toitu võiks uurida mineviku oludest lähtudes,
sest inimene arenes ju teatud toitu tarbides nagu teisedki loomad. Toit, mida
me tänapäeval sööme, erineb oluliselt sellest, millega me geneetiliselt
kohanenud oleme. Pole ime, et inimene tänapäeva toiduvalikut haigestumata
seedida ei suuda. Eskimote ja teiste põlisrahvaste toitumistavade uurijad
asusid omal ajal tervisliku toidu saladust lahendama muud moodi, kui seda olid
teinud statistilisi tabeleid jõllitavad epidemioloogid. Nende avastused on
esile toonud teistsuguseid andmeid toidust ja selle tähendusest tervisele. On
teada, et põlisrahvad elavad tervetena ega tunne moodsa inimese
degeneratiivseid haigusi. Uutest avastustest hoolimata peaks meie eelmainitud
dotsent neid andmeid tõenäoliselt väärtusetuiks ega muudaks oma seniseid
vaateid, sest ikka veel ei taheta seesugustest hoiakutest lahti lasta. Ametliku
seisukoha järgi on loomsed rasvad kahjulikud ja põhitoidus peaks koosnema
enamasti süsivesikutest. Põlisrahvad toituvad peamiselt loomsest toidust ja
süsivesikutest saadakse vaid väike osa kogu energiahulgast.
Lisaks arstidele on ürginimese toitumisharjumusi püüdnud
välja selgitada ka antropoloogid. Esimese inimese jälgi ajades on välja jõutud
mõne miljoni aasta tagusesse aega Ida-Aafrika järvede piirkonda. Seal arenes
kõrvuti erinevaid ürginimese liike ning võit jäi selgelt kõigesööjatele.
Geneetilisest vaatepunktist nähtuna võib inimene olla taimetoitlane ainult
ideoloogilistel põhjustel. Inimese tegelik loomus on vastuolus nüüdisaegsete
seisukohtadega, mille järgi kõik taimne seostub tervise ja hea enesetundega.
Ürginimese toitu ehk paleoliitikumi dieeti palju uurinud professori Loren
Cordaini arvates koosnes inimese toit tollal 65–70 protsendi ulatuses
loomsetest ainetest ja mitte rohkem kui 30–35 protsendi ulatuses taimeriigist
pärinevast. Pealegi olid inimese olemasolu algusaegadel taimed ja puuviljad
koostiselt teistsugused kui nüüd. Nii taimed kui ka puuviljad sisaldasid palju
kiud- ja toitaineid ning tärklist ja suhkrut oli neis oluliselt vähem kui
praegustes liikides. Inimene oli kütt-korilane. Kultuurtaimi ei olnud veel
olemas. Maaharimine on inimajaloos üsna uus nähtus, umbes kümme tuhat aastat
vana. Seetõttu ei ole inimese organism viljatoodetega geneetiliselt kohanenud.
Teraviljas on väga palju antimetaboolseid aineid. Viljas moodustub keemilisi
ühendeid, mille abil see enda ärasöömist takistada püüab. Need ained
põhjustavad tavaliselt allergiat ja vigastusi soolestikus. Vili sisaldab
proteiine, mis meenutavad inimorganismis endas leiduvaid ning mille tagajärjel
tekib ristreaktsioone ja autoimmuunhaigusi. Vili takistab ka
paljude mikroelementide imendumist. Arheoloogiliste leidude põhjal on selgunud,
et muinasaja kütid olid terved ja neil puudusid nüüdisaja haigused, samal ajal
kui varajaste maaviljeluskultuuride inimesed kannatasid meile tüüpiliste
degeneratiivsete haiguste all. Põlluharijad olid lühemat kasvu kui kütid, laste
suremus oli nende hulgas kõrge ja nakkushaigused laialt levinud. Neil esines ka
hammaste haigusi ja luukoe hõrenemist ehk osteoporoosi. Muinas-Egiptusest on
meil väga romantiline ettekujutus. Hauamaalingutel on egiptlasi kujutatud
ilusate, kõhnade ja saledatena. Tegelikult olid egiptlased üsna tüsedad ja
kannatasid samade heaoluhaiguste all nagu meiegi. Nende hambad olid üldjuhul
väga viletsad. Muumiad paistavad küll kõhnad, ent meditsiiniliste uuringute
käigus on nende kõhupiirkonnast leitud suuri nahavolte, mis viitavad kunagisele
rohkele rasvakihile. Rasv on sealt lihtsalt ära sulanud.
Tänapäeval tervislikuks peetav toit, milles pearõhk on
asetatud süsivesikutele, on inimajaloos üsna uus nähtus. Inimene sööb, et saada
energiat ja organismi ülesehituseks vajalikku ehitusmaterjali. Kuigi
täiskasvanuks saades kasv peatub, uuenevad inimkeha rakud elu jooksul mitmeid
kordi. Tervisehäired tekivad siis, kui meie toidulaualt mõni tähtis
ehitusmaterjal puudub. Inimkeha on üles ehitatud proteiinidest, rasvadest ja
mineraalidest. Süsivesikud ei ole millekski muuks kui vaid kütuseks.
Ehitusmaterjaliks vajab organism asendamatuid aminohappeid ja rasvhappeid, kuid
ei ole olemas asendamatuid süsivesikuid. Kuigi glükoos on organismi põhiline
kütus, saab inimene hakkama ka ilma erilise suhkrut või süsivesikuid sisaldava
toiduta. Organism võib kütteaineks kasutada ka rasva ja vajalik suhkurgi
valmistatakse rasvast. Eskimod on selle kohta hea näide. Vaevalt suudaksime me
ürgaegsete harjumuste juurde tagasi siirduda, kuid algupärasest toiduvalikust
võime ometi midagi õppida ning püüda kujundada oma toidulauda geneetilisele
kavale vastavamaks. Meie praegune toiduvalik erineb kunagisest eelkõige suhkru,
aga ka teiste süsivesikute ning hädavajalike rasvhapete poolest.
Suhkur
Puhastatud suhkur
on väga uus toiduaine. Vanasti oli suhkur ainult kõrgklassidele kättesaadav.
17. sajandil said suhkruga maiustamist enesele lubada üksnes rikkad ja kuulsad.
Alamrahvale oli see täiesti tundmatu. Sellest ajast on teada ka esimese
heaoluhaiguse kirjeldused. Sel ajal diagnoosisid arstid haigusi patsiendi
uriini järgi, mida selleks otstarbeks valmistatud klaasnõus põhjalikult uuriti.
Uriini ka maitsti. Haigused määrati kindlaks uriini välimuse, lõhna ja maitse
põhjal. Oxfordi arst Thomas Willis oli esimene, kes kirjeldas uut tõbe, mille
puhul uriinis täheldati magusat maitset. Sellest sai haigus ka nime – diabetes
mellitus ehk meemaitseline kusi. Läänes oli selle haiguse näol tegemist uue
nähtusega, kuid tõve varaseimad kirjeldused pärinevad tänapäeva Lähis-Idale
vastavas piirkonnas elanud Arateus Kapadooklase sulest, kes pani need kirja
juba sada aastat enne meie ajaarvamist. Arateuse ajal uriini küll ei maitstud,
kuid ta avastas oma kaasaegsetel vaevusi, millega kaasnes kasvanud
urineerimisvajadus, ning hakkas nende kohta kasutama kreekakeelset nimetust diabetes,
mis tähendab rohket kusemist. Nimi on säilinud ja kuulub endiselt tervishoiu
argipäeva. Demokraatia kasvuga on diabeedi ehk suhkurtõve levik jahmatavalt
laienenud ja puudutab nüüd kõiki elanikkonna rühmi. Suhkurtõppe haigestutakse
üha nooremas eas. Ka neis maades, mis on parajasti üle minemas läänelikule
elustiilile ja toitumisele, on tõppe haigestumine plahvatuslikult kasvanud.
Suhkurtõbe on kaht tüüpi. Esimest tüüpi suhkurtõbi on noorusea
haigus, mille puhul patsiendi enese organism insuliini ei tooda. Haiguse põhjus
on teadmata ja seda ravitakse puuduvat insuliini asendades. Hoopis teistsugune
haigus on aga teist tüüpi suhkurtõbi, millel pole eelmisega õigupoolest midagi
ühist. Esimest tüüpi suhkurtõve puhul ei erita organism insuliini üldse, teise
tüübi puhul on oma insuliinieritus küll olemas, kuid organismi rakud ei
reageeri insuliinile piisavalt. Teist tüüpi suhkurtõvele on iseloomulik, et see
avaldub tavaliselt keskeas. Siinkohal tahaksin just sellest haigusest juttu
teha. Kuigi ametlikult pole sellegi haiguse põhjus teada, kuulun nende hulka,
kelle arvates tuleks süüdlasi otsida valest toitumisest, mitte geenidest. Nagu
17. sajandil, nii põhjustab ka tänapäeval suhkurtõbe suhkur. Muidugi võime siin
süüdistada ka geene, sest igaüks sellesse tõppe ju ei haigestu. Ent haigust on
ometi võimalik ravida ka ilma igasuguse geenisiirdamiseta. Piisab, kui
kõrvaldame haiguse põhjuse, muutes selleks oma toitumisharjumusi. Paljudele
lihtsalt ei sobi suhkru- ja süsivesikurikas toit.
Tõepoolest, puhastatud suhkur ei ole algselt inimese
toidu hulka kuulunud. Organism ei ole harjunud seda töötlema. Organismile, mis
on suhkrutasakaalu kontrolli all hoidmiseks sunnitud kasutusele võtma
kõikvõimalikud vahendid, tähendab suhkur tohutut stressi. Organism kasutab
suhkru põhikoostisosa, glükoosi, kütteainena ja vere suhkrusisaldus on täpselt
kontrollitud. Samamoodi nagu hapnik, on elutähtis ka glükoos, kuid seda üksnes
väga täpselt piiratud koguses. Hapnik on äärmiselt tugev mürk ja kui selle
sisaldus tõuseb, siis hakkab ta ainega ühinema ehk tekitab põlemise. Ka
ainevahetuse käigus ühineb hapnik ainega ja tekkinud põlemise tulemusena saab
organism energiat. Kogu toiming on väga peen ja leiab aset täpselt kindlaksmääratud
temperatuuril. Reaktsiooniks on vaja ensüüme, mikroelemente, vitamiine ja
katalüsaatoreid. Põlemise käigus tekib ebapüsivaid hapnikuradikaale, mis võivad
muid molekule kahjustada, tõmmates neilt endale
vajalikke elektrone. Kaitsmaks ennast ebapüsiva hapniku põhjustatud
vigastuste eest, kasutab organism antioksüdante, mille ülesanne on muuta
aktiveerunud hapnik ohutumaks. Teooria järgi on vananemine põhjustatud just
kudede üha kasvavast hapnikuga rikastamisest. Seda nähtust nimetatakse oksüdatiivseks
stressiks.
Organismi mürgitab ka ülearune suhkur. Suhkur moodustab
teiste ainetega ühendeid samamoodi nagu hapnik. Seda nähtust nimetatakse
glükosüleerimiseks. Suhkrumolekul võib ühineda proteiini või rasvaga. Kollageen
on sidekoe proteiin. Seda leidub palju veresoonte seintes ja glükosüleerimine
sellel tasandil tekitab põletikku. Nüüdseks on teada, et põletikul on
oluline roll südameinfarkti tekkimisel. Liigne suhkrutarbimine tekitab
põletikke ka mujal organismis, näiteks liigestes. Suhkurtõbiste
piirdenärvisüsteemi taandarengu põhjuseks on suurelt osalt närvide proteiini
glükosüleerimine. Suhkru kahjulikku mõju on täheldatud kuni DNA-tasandini
välja. Glükoosimolekul sarnaneb C-vitamiini omaga. Kui vere suhkrusisaldus
tõuseb, hakkab glükoos C-vitamiini rakkudest välja tõrjuma, mis avaldab suurt
mõju organismi vastupanuvõimele. Häired C-vitamiini ainevahetuses takistavad
valgeliblede tööd ja seetõttu seostatakse suhkrut ka vähi tekkimisega. Suhkur
suurendab tunduvalt vabade radikaalide arvu kudedes, mis koos
glükosüleerimisega vigastab rakke ja põhjustab enneaegset vananemist. Suhkur
suurendab ka kudede üldist põletikulisust.
Organism kontrollib suhkrusisaldust väga täpselt.
Kõhunäärme eritatav hormoon, insuliin, alandab vere suhkrusisaldust, tõrjudes
ülearuse suhkru rakkudesse. On ka mitmeid vere suhkrusisaldust tõstvaid
hormoone, näiteks glükagoon, kortisoon ja adrenaliin. Kui organismi koormatakse
toiduga, milles on ohtrasti suhkrut ja süsivesikuid, siis ühel hetkel selle
talitlus lihtsalt häirub. Selleni jõudmine võtab aega aastaid ja seepärast
hakkab probleeme tekkima alles keskeas. Asjaolu, et inimesel on ainult üks
hormoon, mis vere suhkrusisaldust alandab, ja mitu, mis seda tõstavad, on
viinud uurijad järeldusele, et liigne suhkur ei ole algselt olnud mingi
probleem. Kiiresti imenduvaid süsivesikuid sisaldus toidus kas vähe või üldse
mitte. Vajaliku suhkru valmistas organism peamiselt rasvast ja rasv ongi olnud
organismi põhikütuseks. Organism võib suhkrut valmistada kahe
glütseroolimolekuli ühendamise teel, mille tagajärjel tekib üks
glükoosimolekul. Suhkur on vajalik lisakütus äärmuslikes olukordades, mis
nõuavad kiiret reageerimist. Just sellepärast tõstavadki stressihormoonid vere
suhkrusisaldust. Aju kasutab kütuseks tavaliselt glükoosi, kuid samahästi võib
ta energiaallikana kasutada ka rasvast saadavaid ketoone. Ketoone hakkab
tekkima näiteks paastu ajal, mil organism on kõik suhkruvarud ära tarvitanud ja
asub rasvu põletama. Ketoos tekib siis, kui organism kasutab kütteks ainult
rasva. See olukord on tüüpiline täispaastu ajal. Tõenäoliselt oli rasvade
kasutamine kütuseks ja selle käigus tekkiv ketoos ürginimese jaoks üsna
tavaline ja normaalne seisund.
Teine huvitav seik on see, et organismi võimalused
suhkrut tagavaraks koguda on väga piiratud. Vähesel määral talletatakse suhkrut
glükogeenina maksas ja lihastes, kõik ülejäänu muudetakse aga kiiresti rasvaks.
Enamik sellest on küllastunud rasv. Nii et dieet, mis sisaldab rohkesti
süsivesikuid ja vähe rasva, just rasva tekitabki. Ülekaalulisus on toidu liigse
süsivesikusisalduse, mitte rasvasisalduse tundemärk.
Süsivesikuteks nimetatakse igasuguseid suhkruid,
sõltumata nende esinemiskujust. Suhkrumolekulid võivad esineda üsna pikkade
ahelate kujul. Ka tselluloos kuulub süsivesikute hulka, kuid seda pole inimene
võimeline toiduks kasutama. Tärklis, millest koosnevad põhiliselt kartul ja
vili, on samuti suhkur. Ürginimese toidulauale need tärkliserikkad taimed ei
kuulunud. Lisaks sellele on paljud taimed ja puuviljad viljeluse käigus tunduvalt
muutunud. Nende suhkru- ja tärklisesisaldus on tugevasti tõusnud ning samas on
nad oma koostisest kaotanud mikroelemente ja kiudaineid.
Tarbijasõbralikkus on praktikas kaasa toonud varasemast ebatervislikumad
söögitaimed. Mitmed puuviljad ja taimed mõjuvad organismile samamoodi, nagu
söödaks puhastatud suhkrut. Üksnes tärklisesisaldus ei tee taime veel
tervislikuks ja paljud taimed on seesugustest ülearustest kaloritest pungil. On
ilmselge, et me kasutame toiduks liiga palju valesid süsivesikuid.