“Kas
eradetektiiv Frank Steel?” küsis nõudlik hääl.
“Kuulan
teid,” vastas Frank tüdinenult ja vaatas akna taga tuules õõtsuvate puude
latvu. Sel aastal oli sügis saabunud liiga varakult.
“Mister
George Freemanil on teile ettepanek,” jätkas hääl, vaikis hetkeks ja teatas
siis enesekindlalt: “Kümne minuti pärast jõuab must Buick teie büroo ette.
Juhile on antud korraldus viia teid mister Freemani juurde.” Hääletooni järgi
otsustades ei olnud selle omanik harjunud vastuväidetega.
Frank
puhus kopsudest pika suitsujoa ja vastas muiates: “Mind vaevab sügismasendus,
kardan, et mus värv ei mõju mulle hästi, mister...”
“...
mister Drawer,” lausus hääl kiretult. “Millist värvi te eelistaksite... punast
või valget? Loodan, et punane parandab teie enesetunnet. Mister Freeman ootab
teid täpselt kell neli oma kabinetis.” Kõne lõppes otsustava klõpsatusega, nii
et Frank ei jõudnudki öelda, mida ta arvab punasest Buickist.
Ikka
veel muiates astus Frank raamatukapi juurde, võttis riiulilt teatmiku “Kes on
kes” viimase väljaande, sirvis seda mõne hetke ja leidis nimede rodust George
Freemani nime, selgus, et mees on tunnustatud arhitekt, eduka
projekteerimisbüroo omanik ja American Buildingu üks kolmest aktsionärist. Toa
vaikuses kõlas meeldivat üllatust väljendav vile ja teatmik lendas plaksatades
kinni. Frank tunnistas endale, et temas oli tärganud huvi. Ta haaras nagist
äsja keemilisest puhastusest toodud pintsaku, tõmbas selle heledale särgile ja
kohendas särgivarrukaid, et mansetid paistaksid ikka nõuetekohaselt viis
sentimeetrit pintsakuvarruka ääre alt välja. Heitis siis hindava pilgu
peeglisse ning lahkus büroost, rahulolev ilme näol.
Mõni
minut enne nelja peatus tumepunane Buick Broadwayl kõrguva hoone ees. Juht avas
abivalmilt Frankile auto ukse ja lausus kergelt kummardades: “Neljakümne viies
korrus.” Lift sööstis välgukiirusel, nagu südalinna kõrghoonetes ette nähtud,
kõrgusesse ja täpselt kell neli sisenes Frank George Freemani kontorisse.
Suhkurmagusa naeratusega nooruke blond sekretär tõusis kiirustades laua tagant
ja viipas kutsuvalt: “Mister Freeman ootab teid juba. Palun järgnege mulle!”
Frank astus erutavalt nõtkuva blondiini kannul pikki koridori massiivse
tammepuust ukseni. Ukse juures tüdruk peatus ja heitis Frankile kiire pilgu,
naeratas julgustavalt, nagu oleks bossiga kohtumine hirmuäratav ettevõtmine,
koputas õrnalt ja avas ukse. “Mister Frank Steel, söör!”
Frank
sisenes ruumi. Kabinet oli suur ja esinduslik. Tänu ukse vastas olevale
klaasseinale tundus talle, nagu astuks ta Hudsoni jõe kohal hõljuvale pilvele.
Hiigelsuur kirjutuslaud oli leidnud kindla koha toa parempoolse seina ääres.
George Freeman seisis mõttesse vajunult pilvede foonil ja suitsetas sigarit.
Kui uks avanes, pöördus ta ringi ja noogutas Frankile nagu vanale tuttavale.
“Palun
võtke istet.” Ta viipas kirjutuslaua ees seisva tugitooli poole, läks ümber
laua ja vajus selle taga ootavale bürootoolile, mis imes ta otsekohe endasse.
Frank vajus mõnusasse külalistele määratud tugitooli ja uuris meest enda
vastas.
George
Freeman oli viiekümnendates eluaastates pikk ja laiaõlgne mees. Ta mustad
kergelt laines juuksed olid meelekohtadelt halliks tõmbunud, tumedate silmade
pilk puhmas kulmude all oli terav, otsusekindel suu sobis hästi kandilise
jõulise lõuaga. Mees kandis Hugo Bossi musta, beežide triipudega hästi istuvat
ülikonda ja kreemikat triiksärki. Käes, mis lebas laual, sädeles võimukas musta
kiviga klotser.
George
Freeman lükkas laual oleva hõbedast sigarikarbi Franki poole ja naeratas. “Ehk
liitute minuga?” Frank raputas pead ja tõmbas taskust oma portsigari. “Kui
lubate?” Boss noogutas mõistvalt ja küsis: “Mida te joote?”
“Šoti
viskit jää ja soodaveega,” vastas Frank automaatselt.
Freeman
vabastas end ülimugava tooli embusest, astus baarikapi juurde ja valmistas
joogi. Endale valas ta sortsu Prantsuse konjakit ning tuli siis klaase käes
hoides laua juurde tagasi. Mehed maitsesid vaikides jooki. Mister Freeman
naeratas sunnitult.
“Tundun
endale koolipoisina ja tunnistan ausalt, et mul on piinlik sellest rääkida,
kuid ma ei suuda tekkinud olukorda enam kauem taluda – minu naine petab mind!”
Tumedates silmades sädeles võimetu viha. Mees tõmbas närviliselt käega üle
juuste ja must sõrmus sätendas hoiatavalt. Märgates, et Frank tahab midagi
öelda, tõstis ta tõrjuvalt käe ja jätkas. “Võib-olla ma eksin, aga ma ei saa
aru, mis on juhtunud, mis minu ümber toimub. Tahan, et selgitaksite, millega mu
naine tegeleb... millesse on end mässinud.”
Franki
pilk langes raskes hõberaamis fotole, mis seisis kaustade vahel kirjutuslaua
nurgal. Fotol naeratas mustade juuste ja väikeste tumedate mõtlike silmadega,
vilgast hiirekest meenutav noor naine. Märganud Franki pilku, raputas boss
pead, nagu aimates mehe mõtteid.
“Ei,
mitte tema. See siin on minu tütar eelmisest abielust, ainus inimene, kelle
armastuses ma ei kahtle.” Ta vaatas mõni hetk fotot ja kehitas õlgu. “Pärast
abiellumist olen teda väga harva näinud, õnnetuseks ei sobi ta Jacklyniga, minu
uue naisega. Kaotasin selle naise pärast oma tütre ja nüüd...” Mees tühjendas
klaasi ja vaatas otsustavalt Franki poole. “Mister Drawer annab teile ümbriku
avansi ja Jacklyni fotoga. Jackie sõidab tavaliselt punase Caddyga või siis
tumehalli Fordiga, autonumbrid leiate ümbrikust.” Mees tõmbas kalendermärkmiku
enda ette ja uuris seda hetke. “Ootan teid tagasi reedel kell neli. Loodan, et
oskate siis juba üht-teist rääkida.” Ta vajutas kirjutuslaua plaadil olevale
nupule ja tõusis. Niisiis ei olnud talle tulnudki pähe mõte, et Frank võib tema
pakkumisest keelduda.
“Abielukolmnurgad
ei ole minu eriala, mister Freeman,” lausus Frank tagasihoidlikult. “Kardan, et
pean teile pettumuse valmistama ja tööst loobuma. Soovitan teil mõne kogenenuma
detektiivi poole pöörduda.”
George
Freeman naeratas üllatunult. “Ma tean, keda palkan, ja ma ei karda, et te
loobute, kui olete ümbrikusse vaadanud,” lausus ta rahulikult. Sel hetkel
sisenes nagu hästi ajastatud lavastuses kuulekas mister Drawer ja ulatas
Frankile kopsaka ümbriku. Boss ei hakanud ootama, kuni Frank ümbriku avab.
“Kohtumiseni!” lausus ta enesekindlalt.
Franki
hääl osutus taevalaotuse kabinetis liiga mannetuks – siin rääkis raha. Niisiis,
mõeldes oma pangakonto nigelale seisule ja tasumata arvetele, väljus ta
kuulekalt uksest, mille abivalmis Drawer pärani lükkas, ning lahkus blondile
iludusele naeratades kontorist. Liftiga alla laskudes püüdis ta välja nuputada,
kas võluv sekretär on hea investeering.
Tagasi
tumepunases Buickis, avas Frank ümbriku ja tõmbas välja oma eeloleva nädala
huviobjekti, Jacklyn Freemani foto. Foto oli tehtud luksusjahi tekil. Valges
pükskostüümis Jacklyn seisis jahi ninas, tumepunased juuksed tuules lendlemas.
Ta pea oli heidetud kuklasse, täidlased huuled paotunud naeratuseks ja
tumedates silmades sädeles rõõm. Frank vilistas tahtmatult. Nii kaunist naist
oli lausa lust jälgida. Ka sajadollariliste pakk oli muljetavaldav. Võib-olla
ei osutugi see töö kõige hullemaks ettevõtmiseks, kinnitas ta endale.
Jõudnud
oma büroosse, asetas Frank Jacklyni foto laualambi najale, segas endale dringi,
viskus mugavasse tugitooli ja tõstis jalad lauale. Ta ei lubanud endale kunagi
alkoholi, kui töötas – seda ranget reeglit jälgis ta juba aastaid -, ja täna
oli viimane mõnus õhtupoolik, kui ta võis viskiklaasi ääres lõõgastuda. Homme
algab töö!
Õhtu
eel oli ilm külmemaks muutunud. Tugev tuul undas akna taga ja sasis kirglikult
puulehtedes. Päike vajus graatsilise kaarega silmapiiri taha, andes maad
hämarusele, ja vastas oleva maja akendes süttisid tuled. Frank valmistas endale
veel teisegi dringi ja vajus fotot uurides mõttesse.
Teda
äratas mõtetest nõrk koputus uksele. Koputus oli nii nõrk, et seda võis pidada
ka vastu aknaklaasi paiskuvaks tuuleiiliks. Frank lasi jalad põrandale langeda
ja hakkas mugavast tugitoolist tõusma, kui uks avanes ja tuppa astus nääpsuke
tütarlaps.
“Kas
ma olen ikka õiges kohas?” küsis tüdruk uudistavalt ringi vaadates.
“Oleneb
sellest, kuhu te tahate minna,” naeris Frank ja tõusis toolilt.
“Kas
teie olete Frank Steel?” See oli juba asjalik küsimus.
“Mul
on au,” vastas mees ikka veel naerdes.
“Tere
õhtust,” nüüd naeris ka tüdruk. “Kas ma tohin sisse tulla, ma pean teiega
ilmtingimata rääkima.”
“Ilmtingimata
rääkima?” Naermist oli raske lõpetada. Frank osutas kirjutuslaua ees olevale
toolile. “Istuge palun ja tundke end nagu kodus. Mida ma tohin teile pakkuda?”
“Jooksin
meeleldi ühe martiini... julgustuseks,” arvas külaline, “ja ka selleks, et
sooja saada.” Põhjendused olid ammendavad ja Frank kiirustas kokteili
valmistama. Täna lisas ta joogile ohtramalt kui tavaliselt jääkuubikuid ja
sidruniviile. Drinki segades vaatas ta oma külalist. Tüdruk oli väga elegantne.
Ta kandis valges naaritsast suvekasukat, mille avatud hõlmade vahelt paistis
avara väljalõikega veinpunane siidkleit. Jalas olid tal kleidi juurde sobivad
kõrgekontsalised punasest nahast kingad ja ta käed näppisid närviliselt väikest
punast nahkridiküli.
Frank
ulatas tüdrukule dringi ja istus tema vastu oma töölaua äärde. Nääpsuke
külaline seadis end mugavamalt istuma, rüüpas jooki ja vaatas tõsiste silmadega
hindavalt detektiivi.
“Minu
nimi on Marion Freeman,” tutvustas ta end ja naeratas ebalevalt. “Küllap
tundsite mu ära, minu pilt on ju isa kirjutuslaual. Sain teie aadressi Tomi,
see tähendab Tom Draweri käest. Te käisite täna papsi juures, eks? Aga ärge
Jumala pärast isale öelge, et ma seda tean! Tomil tuleks sellisel juhul suuri
pahandusi. Lubasin, et ei sega teda mängu.” Tumedad silmad uurisid teraselt
Franki. Tüdruk vaikis hetke ja ütles siis otsustavalt: “Tahan rääkida
Jackie’st. Ta on meile kõigile suureks probleemiks.”
“Jah?”
“Arvan,
et tean tema saladust... või saladusi, sellepärast pidasingi vajalikuks teie
juurde tulla.” Ilmselt oli tüdruk kulutanud nende kahe lause väljaütlemiseks
kogu oma julgusetagavara, nii et tal tuli martiiniklaasist lisa ammutada.
Frank
vaikis ja naeratas julgustavalt. Pärast väikest pausi jätkas Marion uue jõuga.
“Teate,
Jackie on mängur. Pole võimatu, et tal on isegi mänguvõlad... ja teate isegi,
mis sellele järgneb!” Tüdruku silmad tõmbusid pilukile ja hääl vaibus
salapäraseks sosinaks.
“Ei,
ma ei tea, palun öelge mulle!” Ka Frank rääkis poolsosinal.
Marion
võpatas ja heitis mehele pettunud pilgu. “Te ei võta mind tõsiselt. Mul olid
siia tulles kõige paremad kavatsused, aga...” Ta nägu lõi õhetama, kuid seda
võis ka põhjustada pooltühi martiiniklaas.
Frank
tõstis lepitavalt käe. “Ärge saage minust valesti aru! Teie jutt huvitab mind
isegi väga. Rääkige palun lähemalt,” lausus ta kannatlikult.
Marion
neelatas. “Asi on selles, et Jackie’t on nähtud tihti Atlantic Citys. Ta käib
Claridge’is mängimas... ruletti. Ärge ainult küsige, kes mulle seda rääkis!
Jackie sõidab vahetevahel kogu nädalalõpuks sinna, hiljem on aga närviline ja
morn. Kui ta võidaks, oleks tal ju hea tuju, eks? Kardan, et tal võivad
mänguvõlad tekkida ja nii satub ta varem või hiljem väljapressijate, või mis
veel hirmsam, maffia küüsi. Mis saab siis aga papsist?” Tüdruku pilukil silmade
pilk oli murelik.
“Kas
te olete oma kahtlustest ka isale rääkinud?” päris Frank mõtlikult.
“Ei!
Ma ei saa seda teha!” Puna tüdruku näol süvenes. “Ei, ei!”
“Kas
sellepärast, et ka teie olete mängur?” küsis Frank muiates. “Isa ei usuks
ebamääraseid vihjeid ja teil tuleks ka endast rääkida. On mul õigus?”
“Ei,
ei! See ei ole mina!” Marioni suu tõmbus kitsaks triibuks. “Teie külastamine ei
olnud vist kõige parem idee. Mul on kahju, et raiskasin asjatult aega,” lausus
ta nukralt. “On parem, kui ma lahkun.”
“Kas
te elate koos isa ja Jackie’ga?” küsis Frank ootamatu mõtte ajel.
“Ei,
kuni sügiseni elasin koos emaga, aga nüüd on mul omaette korter. Miks see teid
huvitab?” oli tüdruk hämmastunud.
“Kas
te elate üksinda?”
“Ee...
jah, üksinda,” vastas ta ja punastas taas. Seda vastust oli raske uskuda.
Marion
asetas ettevaatlikult kaasi lauale ja tõusis. “Võib-olla on minu jutust siiski
natuke abi. Tahaksin loota, et...”
Ka
Frank tõusis, läks ümber laua tüdruku juurde ja asetas käe õblukesele õlale.
“Tänan teid, et mind külastasite. Kindlasti aitab teie jutt tõe
väljaselgitamisele kaasa.” Ta vaatas väikestesse silmadesse, mis olid lähedalt
väga ilusad, ja tundis, et tal on tüdrukust kahju. “Vanemate patud...” mõtles
ta kibedusega.
Ootamatult
osutas Marion Jackie fotole laual. “Kas ta pole ilus... kuratlikult ilus! Teda
vaadates tõuseb mul mõnikord klimp kurku. Tema ilus on midagi hirmuäratavat,”
lausus tüdruk ja teda läbis kerge värin.
Frank
vangutas pead ja naeris.
“Marion,
teil on elav kujutlusvõime ja arvatavasti olete vaadanud mõne thrilleri üle normi – mänguvõlad,
maffia, kuratlik ilu! Laskuge meie juurde tavalisse ellu ja vaadake asju
sellistena, nagu need on: Jackie on tavaline, võib-olla keskmisest natuke kenam
naine; mängukirg, arvan, et olete seda isegi kogenud, ei vii kohe maffia küüsi,
ja mis kõige olulisem, teie isa suudaks ka ise Jackie kasiinovõlad kinni
maksta.”
Marion
raputas otsustavalt pead. “Öelge nüüd veel, et Jackie ei käigi Clardige’is
mängimas, vaid veedab hoopis kõik päevad mõne machomehega hotellitoa voodis! Oh, mister Frank Steel, ma olen teis
pettunud! Selles loos on midagi palju enamat... ja ma ei eksi, kui ütlen, et
kurjakuulutavat!”