Sisukord
Tänusõnad 5
Sissejuhatus 7
Esimene osa: Tõendite kaalumine
Esimene peatükk
Bridey Murphy otsingul
17
Teine peatükk
Väga lühike ajalootund
23
Kolmas peatükk
Reinkarnatsiooni füüsilised tõendid 32
Neljas peatükk
Reinkarnatsiooni sotsiaal-psühholoogilised tõendid 46
Viies peatükk
Eelmise elu kaja
55
Kuues peatükk
Juhtum, mis räägib reinkarnatsiooni idee vastu 64
Seitsmes peatükk
Reinkarnatsiooni praktilised vastuväited 84
Kaheksas peatükk
Eetilised ja religioossed vastuväited
reinkarnatsiooni ideele 96
Üheksas peatükk
Juhtumiuuring: allveelaevnik James 115
Teine osa: Reinkarnatsiooni mehhanism
Kümnes peatükk
Miks me taaskehastume?
135
Üheteistkümnes peatükk
Hinge määratlus
143
Kaheteistkümnes peatükk
Hing vastamisi isiksusega 151
Kolmeteistkümnes peatükk
Kuidas hinged üksteist mõjutavad: “vanad” hinged
ja hingekaaslased 158
Neljateistkümnes peatükk
Kaks maailma 165
Viieteistkümnes peatükk
Kehastumiste vaheline aeg ja järgmise elu valimine 175
Kuueteistkümnes peatükk
Kehastumise mehhanism
190
Seitsmeteistkümnes peatükk
Uus vaatenurk karmale
201
Kokkuvõte 219
Lisad
Lisa A. Bridey
Murphy juhtum 227
Lisa B.
Allveelaeva USS Shark saaga 236
Lisa C.
Reinkarnatsiooniteema piiblis 250
Lisa D. Reinkarnatsionistlik uskumus gnostilises
kristluses 263
Kirjandus 267
Register 269
Sissejuhatus
Mis meiega juhtub, kui me sureme?
See on küsimus, mis ületab sotsiaalsed,
poliitilised, majanduslikud ja soolised piirid, jäädes meie olemasolu ainsaks
osaks, mis on ühine kõikidele inimestele. Ometi on sellest ajast saadik, kui homo
sapiens hakkas sada tuhat aastat tagasi selle küsimuse üle esimest korda
mõtisklema, vastus käest libisenud. Mis siis ikkagi juhtub, kui me sureme? Mis
saab meie hingest, vaimust, isiksusest – meie tõelisest olemusest? Kas meil
üldse on hing või on see meie enda välja mõeldud illusioon, et luua mulje
püsivusest ja säilitada lootus surematusele?
Ateisti jaoks on vastus lihtne. Kuna
mõistus ei ole midagi muud kui kude, mis on kapseldunud luust ümbrisesse, siis
ei saagi meiega pärast surma midagi juhtuda. Meie olemus, isiksus, vaim, hing –
või kuidas iganes soovime oma teadvust nimetada – lihtsalt lakkab olemast.
Kuivõrd ajurakud hoiavad meid elusana, siis nende hukkudes sureb ka elus hoitud
vaim ja meie ajal siin planeedil pole rohkem tähendust kui see, mis me ise
oleme otsustanud sellele üürikese siinviibimise jooksul anda.
Kuid enamikku inimesi ei rahulda vastus,
mille järgi oleme ainult üks suur kosmiline juhus ja seega pole meie elul
ülimat eesmärki. Ükskõik kui võimsaks, kuulsaks või jõukaks me ka saame, paari
sugupõlve pärast on meie nimi parimal juhul ajaloo ääremärkuseks. Isegi
suurimad meist unustatakse täielikult kõige rohkem paari sajandi pärast, nagu
poleks neid kunagi sündinud. Selline lähtepunkt sunnib nentima, et meie
olemasolul pole tähendust ja hoolimata universumi ilust ja hiilgusest ei kesta
see kauem kui kevadine lill, mis õitseb vaid selleks, et mõne lühikese elupäeva
järel närbuda ja surra.
Aga midagi sügavat inimese südames teab
paremini. Me mõistame vaistlikult, et oleme enamat kui oma kehaosade summa.
Seepärast usub suurem osa inimesi, et isiksus elab ühel või teisel kujul üle
kehalise surma ja kestab edasi pikka aega pärast seda, kui keha on mullaks
saanud.
Mõni inimene kujutleb, et me saame
vaimudeks ja jääme kõigest kehatuteks hingedeks, kes sihitult mööda maad ringi
liiguvad ja on küll suutelised tunnetama füüsilist maailma, kuid võimetud
sellega tähenduslikul viisil ühendust võtma. Minu arust on see suurepärane
põrgu kirjeldus ja tõstatab küsimuse ellujäämise mõttekusest üleüldse.
Teised jälle – õigupoolest suurem osa
inimesi – usuvad, et me ei jätka olemist lihtsalt kummitustena, vaid liigume
edasi mõnele teisele eksistentsitasandile. Enamasti on eelistatuim sihtpunkt
taevas – koht, kus meie teadlik isiksus ei ole enam kehasse aheldatud ja kus
elame igavesti õndsuses ja rõõmus. On neid, kes kätkevad sellesse ideesse ka
uskumuse põrgust – igavene agoonia nendele, kes osutuvad kurjaks ja on neetud
lõputusse piina, kahetsusse ja hirmu.
Kõik need seisukohad muudavad meie aja
siin planeedil lihtsalt silmapilguks igaviku taustal, samal ajal kui otsustel,
mida me kehas viibimise ajal teeme – või ei suuda teha –, on sügavad ja
igavikulised tagajärjed. Kahjuks taandab see seisukoht füüsilise maailma
pelgalt kosmiliseks “haudejaamaks”, mis on olemas vaid selleks, et sünnitada
uusi hingi, kes viibivad siin lühikese millisekundi, enne kui lendlevad üles
(või varisevad alla) oma lõplikku seisundisse. Peab tunnistama, et see idee
muudab elu küll ülitähtsaks, kuid paneb samas ka imestama, miks füüsiline
maailm on üldse vajalik. Kui universum on kõigest vahejaam meie loomiseks, siis
miks ei võiks olla nii, et me sünnime otse vaimsesse maailma? Milleks on vaja
taluda füüsilise reaalsuse valu ja raskust – eriti veel, kui on olemas tõeline
oht, et teenime oma pahategudega ära hoopis põrgu –, kui meie ainus eesmärk on
vaimne reaalsus? Selles mõttes tundub kehaline olemasolu mitte ainult mõttetu,
vaid võib-olla isegi ohtlik.
Kuid on siiski veel üks seisukoht, mida
tuleks arvestada. Läänes on seda kuni viimase ajani suures osas eiratud, kuid
selle on tuhandete aastate jooksul omaks võtnud miljardid inimesed üle maailma.
See on uskumus, et füüsiline maailm pole tähendusetu või kaduv, vaid igavene.
Selle idee järgi ei ela meie hing edasi mitte kusagil eeterlikus Eedenis või
Hadeses, vaid eksisteerib igavesti jätkuvate taassündide kaudu füüsilisse maailma,
muutes meie aja siin planeedil mitte üheks põgusaks kogemuseks, vaid korduvaks
protsessiks, mis teostub tuhandete eluaegade jooksul. Seda ajatut uskumust –
ennetab nii kristlust kui ka islamit mitme sajandiga – on eri kultuurides
teatud erinevate nimede all, kuid praegusel ajal on see vast kõige paremini
tuntud reinkarnatsiooniteooriana.
Traditsiooniliselt pole usk reinkarnatsiooni
olnud juudi-kristlikus ja islamimaailmas kuigi populaarne ega ulatuslik.
Tavaliselt on seda nähtud millegi marginaalsena, mille on omaks võtnud New
Age’i liikumisega ja idast pärinevate uskumustega mehkeldajad, või, veel
hullem, “tabloid”-usuna, millel pole rohkem sisu kui astroloogial, kaartidega
ennustamisel või ravivatel kristallkuulidel. Niisiis kuni suhteliselt hiljutise
ajani pole reinkarnatsiooni ideed käsitletud elujõulisena ja see on enamasti
pagendatud lääne religiooni “tagaruumi” nagu mõni ärapööranud, kuid üldiselt
ohutu sugulane.
Kuid näib, et suhtumine on hakanud
muutuma, eriti kahekümne esimesel sajandil. Inimesed on uuele avatumad ja
valmis hülgama isegi kaua hoitud religioosseid uskumusi, kui need ei suuda enam
küsimustele vastuseid anda. Kuna lääne inimesed muutuvad teistsuguste ideede
vastu üha uudishimulikumaks ja sallivamaks, kogeb reinkarnatsiooniteooria
läänes midagi renessanssi taolist. Tegelikult selgus 1998. aastal läbi viidud
Harris Polli1 küsitlusest, et neljandik kõikidest ameeriklastest usub mingisse
reinkarnatsioonivormi (mitte-kristlaste seast terve kolmandik) ja isegi paljud
teadusharidusega inimesed, keda on hämmastanud eelmiste elude hästi
dokumenteeritud mälestuste suur kasv, on valmis idee üle järele mõtlema.
Reinkarnatsionistlik uskumus ei ole enam nii lihtsalt kõrvale heidetav
eksootiline veidrus kui varem, vaid on muutumas peavooluks; mida kaugemale uude
aastatuhandesse inimkond edasi liigub, seda populaarsemaks näib
reinkarnatsiooni idee muutuvat.
Reinkarnatsiooni-usu tärkav “renessanss”
on selle raamatu põhjuseks. Ma olen kindlalt veendunud, et leidub palju
inimesi, kes on taaskehastumise ideest huvitatud, ent tunnevad puudust
erapooletust ja otsekohesest käsitlusest, mis oleks esitatud küllaltki
kergestiloetavas, mitteteaduslikus stiilis, et nad saaksid ise otsustada, kas sellel
ideel on neile midagi öelda. New Age’i prohvetid, religioonid ja
ilmalikud laimajad ründavad reinkarnatsiooniteooriat tihti kui ohtlikku ketserlust või ebateaduslikku, valgustamata pseudo-teadust.
Sellises olukorras on raske leida võimalust kaaluda idee plusse ja miinuseid,
sattumata igasuguste propagandistide mõju alla, kes ihust ja hingest on andunud
ainult oma loo jutustamisele.
Just sellist pealiskaudsust loodabki see
raamat parandada. Kui soovid, siis võid seda võtta kui reinkarnatsiooni “õpikut”.
Selle eesmärk ei ole pakkuda lõplikku ja kõikehõlmavat vastust (mis teeks
sellest kaugelt ulatuslikuma teose), vaid anda alus intelligentseks arutluseks.
Selline raamat oleks aidanud mind ennast, kui ma oleksin seda lugenud
kakskümmend aastat tagasi, nüüd loodan, et need, kes on huvitatud taassünni
võimalustest, leiavad, et teos on neile kasulik.
Oleksin ebaaus, kui teeskleksin, et mul
ei ole reinkarnatsiooni kohta oma arvamust. Ma usun reinkarnatsiooni, kuigi see
idee pole kunagi olnud osa minu algsest usundist. Mul on evangeelne kristlik
taust ja ma arvasin kakskümmend aastat, et reinkarnatsionistlik uskumus on
võõras, ebapiibellik ja ehk isegi deemonlik õpetus, mis juhib miljonid inimesed
eksitusse. See oli miski, mille vastu ma isiklikult võitlesin. Ma ei teinud
seda mitte teadmistele tuginedes, vaid rohkem mugavamalt teadmatuse
vaatepunktist lähtudes. Uskusin end aru saavat, mis on reinkarnatsioon ja
kuidas see toimib, ent aastad on mulle näidanud, kui vähe ma tegelikult teadsin
ideest, mida ma nii kiiresti olin valmis maha tegema.
Kuid kuidas saan ma seda teemat
erapooletult ja tasakaalustatult käsitleda, kui olen taaskehastumises
veendunud? Te võite arvata, et ma pole erapooletum enesekindlast laimajast või
vaimustunud pooldajast.
Ma ei saa eitada, et see etteheide on
õigustatud ja et mu isiklikud uskumused mitte ei aita, vaid pigem takistavad
arusaamist sellest valdkonnast, kuid ehk teeb mind pädevaks tõsiasi, et olen
vaadelnud teemat võrdse siirusega mõlema osapoole seisukohalt. Ma mõistan hästi
nii reinkarnatsionisti kui ka anti-reinkarnatsionisti väiteid ja nii saan
taaskehastumise idee tugevusi ja nõrkusi tunnetada paremini kui see, kes on
teemat tavapäraselt käsitlenud ainult ühest seisukohast lähtudes. Jäägu lugeja
otsustada, kas tegemist on tõeliselt erapooletu teosega. Igal juhul on mul
kavatsus anda mõlemale poolele sõnaõigus, olles nii õiglane kui võimalik.
Selguse huvides jagasin ma materjali
kahte ossa. Esimene osa raamatust – esimene kuni üheksas peatükk – annab põgusa
ülevaate reinkarnatsiooni käsituse ajaloost ja tegeleb teaduslike ning
mõistuspäraste tõenditega, mis räägivad reinkarnatsiooniteooria poolt või
vastu. Eesmärk on viia lugeja kurssi selle käsituse tänapäevase taustaga ja
anda ulatuslik ülevaade vaidluse põhipunktidest. Teine, raamatu teoreetilisem
osa tegeleb reinkarnatsiooni mehhanismiga: kuidas see väidetavalt toimub, mis
on selle eesmärk ja mida see kõik tähendab. Püüan uurida erinevaid hüpoteese ja
näidata, kuidas need omavahel sobituvad, võttes arvesse iga teooria loogikat,
et näha, kas need peavad vastu ratsionaalsele mõtlemisele ja teaduslikele
tõenditele. Ilmselgelt on see raamatu spekulatiivsem osa, kuid peaks rahuldama
nende inimeste uudishimu, kes tahavad saada teemast võimalikult tervikliku
pildi.
Viimaks olgu märgitud, et vastupidiselt
paljudele sarnastele raamatutele ei sisalda see teos mingit kanaldatud infot
kehatutelt vaim-teejuhtidelt ega ka kuulujuttudel põhinevaid lugusid
regressioonist eelmisse ellu. See ei tähenda, et nii saadud informatsioon ei võiks
olla asjakohane või väärtuslik, kuid ma olen valinud analüütilisema
käsitlusviisi. Kui ma ka viitan aeg-ajalt sellistele allikatele, siis on tegu –
nii palju, kui ma võin tagada – usaldusväärsete asjatundjate esitatud
teaduslike tõendatud juhtumianalüüsidega, samuti tuginevad iga seisukoha poolt-
ja vastuargumendid puhtale loogikale. Saab näha, kas minu “loogikataju”
vastandub teiste omale, aga vähemalt on mu meelestatus selline. Seetõttu on
siin käsitletud ainult ühte eelmise elu juhtumit – see on esitatud näitena,
millist loogikat kasutatakse hea reinkarnatsioonijuhtumi seletamiseks või
“laimamiseks” – ja paar isiklikku lugu, et näidata, kuidas eelmine elu võiks
mõjutada praegust. Ülejäänu tugineb dokumenteeritud tõenditele ja minu enda
avastustele, mis jäävad loodetavasti mõistuse piiridesse.
Ma loodan südamest, et see teos aitab
lugejal veidi mõista, kuidas siirad, mõistlikud ja intelligentsed mehed ja
naised võivad omaks võtta nii ainulaadse uskumuse, nagu seda on usk
reinkarnatsiooni, ja kas või natuke määratleda oma vaimset teed. See raamat
räägib võimalustest, mitte ainult inimhingest, vaid ka -südamest; see on
igavikulootusest, mis sisaldub filosoofia püüetes väljendada väljendamatut ja
tõusta üles Jumala palge ette. Loodetavasti aitab see teos leida vähemalt ühe
osa vastusest, mis on ka kõik, mida üks surematuse teemat käsitleda püüdev
raamat suudab teha.
Esimene osa
Tõendite kaalumine
Nagu võib oodata igast ideest, mis tegeleb surmajärgse elu küsimusega, on reinkarnatsiooniteema alati olnud ja arvatavasti jääb ka tulevikus suurte vaidluste põhjuseks. Kunagi elati ajal, mil selline küsimus jäeti kiriku otsustada, tänapäeval lähtutakse aga kogemusest ja mõistusest – vähemalt nii meeldib meile uskuda – ning tegelikkust määratletakse hoopis teisiti, kui seda tegid meie esivanemad. Neile piisas, kui prohveti