Peter Cheyney
Kas naine suudab tappa
Tõlkinud Kaire Puumets
Kirjastus Suur Puu
Villa Rosalito,
Burlingame,
California,
1. jaanuar 1937
Föderaalse
juurdlusbüroo ülemale
Ühendriikide
Kohtuministeerium,
Washington
Austatud
härra!
Pärast pikka
endaga arupidamist olen viimaks otsustanud Teile kirjutada. See kiri tundub
kindlasti väga müstilisena, kuid hetkel on müstika paratamatu.
Viimase
kahe-kolme kuu vältel olen juhuslikult sattunud jälile teatud seikadele, mis
minu arvates peaksid kuuluma Teile alluva asutuse kompetentsi. Tegemist on
Ühendriikide seaduste vastaste kuritöödega. Ma ei tahaks praegu rohkem
kirjutada, sest loodan, et pole tarvis enamat päevavalgele tuua.
Mul on
põhjust arvata, et võin Teile kümne päeva pärast detailsemalt kirjutada või
annavad sündmused mulle põhjust võtta Teile selle kuu 1. ja 9. päeva vahel
kaugekõne, selgitamaks, milles on asi.
Kui Te ei
ole selle kuu 9. kuupäevaks minust kuulnud, on minu arvates eriti tähtis, et
saadaksite mõne oma osakonna usaldusväärse mehe 10. selle kuu päeva
õhtupoolikul minuga kohtuma. Kui see osutub vältimatuks, selgitan talle kõik.
Siiralt Teie
Marella Thorensen
1
Ühe naisterahva lahkumine
Seisan ja vaatan seda maja, mõtiskledes, et kui mind
õnnistataks kunagi rahaga, siis tõmbuksin tagasi vaikset elu elama ja
muretseksin endale just sellise hüti.
Sest sellest majast õhkub seda, mida nimetatakse
meeleolukuseks. Maja asetseb peateest pisut eemal rohetava nõlvaku embuses.
Valgete õitega põõsaste hekk eraldab hoonet teest, kõikjal on lillepeenraid ja
-klumpe, mida piiravad valged kivid. Väravalt algab lai trepp, mis viib
terrassile, kuhu avaneb eesuks.
Mul on tunne, et põgus puhkehetk ei teeks paha.
Lennukiga on üsna mugav reisida, kuid see roiutab pisut. Mis seal salata, ma
olen märganud, et mind roiutab iga asi. Isegi FBI agendid väsivad, ehkki nad
seda alati ei tunnista.
Sammudes mööda teed veranda suunas, arutlen, mis sorti
naisolevuseks too Marella Thorensen
küll osutub. Mind häirib, et me ei jõudnud hankida ühtki tema fotot. Kui näen
naise pilti, saan tema kohta alati midagi teada. Aga kuna kohtan teda hetke
pärast elusast peast, siis pole pildi puudumisest ehk eriti lugu.
See minu ülesanne on tegelikult üsna veider. Te ju
olete näinud kirja, mille too naisterahvas kirjutas meie ülemale Washingtoni?
Kirjutaja märgib, et kiri näib müstilisena. Vaatasin sõnaraamatust järele, et
„müstiline“ tähendab üleloomulikku. „Üleloomuliku“ all mõteldakse omakorda
inimmõistusele mõistetamatut. No ei, minu mõistusele see küll mõistetamatu
pole.
Mõtelge ise. Kui too kaunitar kirjutab Ühendriikide
juurdlusbüroo ülemale ja väidab, et teoksil on midagi kummalist, midagi, mida
meie boss peaks teadma, siis viitab see, et tolle naisolevuse kodukandis on
hakatud tegelema seadusevastaste ajaviidetega. Olgu. Kui asi on kord nii, siis
tundub mulle veidi imelik, et naine ei räägi asjast oma mehele. Sest kui naine
on olnud abielus kümme aastat, siis peaks just tema abikaasa olema see sell,
kellele südant puistata. Ja mis sellest järeldub?
Seda tuleb küll tunnistada, et naistel on kombeks
isemoodi käituda. Aga miks peaksin mina seda teile seletama? Kahtlustan, et te
teate seda ka ise suurepäraselt. Naised on märksa otsustavamad ja sihikindlamad
olendid, kui mehed arvavad. Mehed seevastu on ühed romantilised tegelased. Olen
tundnud tervet hulka väga praktilisi naisi. Näiteks toda naisolevust
Cincinnatis, kes oli usklik inimene ja torkas oma abikaasa kruvikeerajaga
surnuks ainuüksi sellepärast, et too ei tahtnud pühapäeval kirikusse minna. See
peaks teid veenma, et ka naised võivad olla väga kindlameelsed.
Nende mõtete saatel olen jõudnud verandani. Siin on
ilus kaunistustega kellanupp ja seda vajutanud, kuulen kuskil maja sisemuses
meloodilist helinat. Seisan paigal ja ootan.
Kell on neli ja tõusnud on nõrk tuul. Ma mõtlen, et
peagi võib alata väike vihmahoog. Näib, nagu ei pööraks keegi helinale mingit
tähelepanu, ning ma vajutan uuesti nuppu. Aegamisi möödub viis või kuus
minutit. Sammun piki maja külge. See on kena koht, mitte liiga suur ega liiga
väike. Kitsuke rada pöörab ümber nurga paremale ja ma näen maja taga
hästihooldatud muruväljakut, mille kaugeimas nurgas asetseb tilluke hiinapärane
majake.
Keset maja tagaseina paikneb kaks prantsuse ust, mis
avanevad muruväljakule, ning ma märkan, et üks neist on avatud. Ma otsustan
sellest siseneda. Ukseni jõudnud, täheldan, et sellel, kes iganes on uksest
viimati sisenenud või väljunud, on olnud nii kiire, et ta on ukselingi eest
tõmmanud, mis on klaasukse puhul üsna keeruline.
Torkan pea uksest sisse ja silmitsen pikka madalat
ruumi. Toas on ohtrasti kaunist mööblit ja igasuguseid leidlikke väikseid
esemeid, kuid mitte ühtegi hingelist. Ma astun edasi ja köhatan paar korda vaid
selleks, et kõigile oma saabumine teatavaks teha. Midagi ei juhtu.
Toa paremas nurgas on uks. Marsin ukse juurde, avan
selle ja astun koridori. Köhatan taas paar korda, aga näib, et keegi ei hooliks
siin isegi maailma hirmsaimast kopsutõvest.
Sammun piki koridori, kuni jõuan terrassitagusesse
eeshalli. Hallis on paremat kätt laud ja laual messingist kandik, millel on sissetulnud post.
Laua alla, päris seina vastu, on libisenud üks
telegramm. Võtan selle üles ja loen. See on minu bossi telegramm missis Marella Thorensenile, kus
teatatakse, et eriagent L. H. Caution saabub prouaga
kohtuma kella nelja ja viie vahel täna õhtupoolikul.
Noh, kus see naisterahvas siis viibib? Keeran ringi ja
hüüan missis Thorenseni nimepidi. Saan sest vaid
pisut õhku kopsudesse. Liigun piki koridori edasi ja jõuan laia trepini halli
vasakus seinas. Lähen üles. Jõudnud teisele korrusele, pööran järgmisse
koridori, mille paremas seinas on käsipuu ja vasakus seinas kolm valget ust.
Otse minu ees koridori lõpus on veel üks uks. See on
avatud ja põrandal selle ees vedeleb naise siidsall. Astun edasi ja piilun
uksest sisse. See on naise magamistuba, mis minu arvates on üsna kenasti
sisustatud. Samuti näib, nagu oleks siin keegi üsna tormakalt ringi tuisanud,
sest kõik esemed maja esiküljele avanevate akende vahelisel tualettlaual on
ümber aetud. Suur tugitool on kummuli ja põrandal täpselt sinise vaiba
keskkohas vedeleb nagu madu kokku keeratud froteerätik. Tundub, et missis Thorensen on millegipärast pahas tujus olnud.
Laskun tagasi esimesele korrusele, läbin koridori ja
asun teostama pisikest läbiotsimist. Heidan pilgu maja igasse nurka, kuid ei
suuda kedagi leida. Kööki sisenedes märkan sedelit, mis toetub laual olevale
teekannule. Kirjake on mõeldud kokk Nelliele:
Ära
lõunasöögi pärast muretse. Tulen tagasi alles üheksa paiku õhtul.
Mulle näib, et ka Nellie on läinud
pisut värsket õhku hingama.
Väljun majast sama teed kui tulin ja sulgen prantsuse
ukse enda selja taga. Lähen tagasi oma rendiauto juurde, istun kabiini ja
süütan sigareti. Mõtisklen, et kui too naine ei tule täna õhtul tõesti enne
üheksat tagasi, võin sama hästi sõita San Franciscosse ja vahetada paar sõna O’Halloraniga. Võib-olla suudab tema mind veidi valgustada.
Kavatsen just mootorit käivitada, kui märkan üht autot
käänaku tagant nähtavale ilmuvat ja Villa Rosalito ees peatuvat. Autost väljub
keegi naine. Sale neiu, kes kõnnib nõtkelt, peas kena väike kübar ja selle alt
paistmas mustad juuksed. Mul käib peast läbi mõte, et küllap tuli ta missis Thorensenile külla.
Käivitan mootori ja asun teele, aga kuna olen loomu
poolest uudishimulik sell, jätan majast möödudes selle ette pargitud auto
numbri meelde. Märkan, et neiu on jõudnud vahepeal terrassile ja annab
parasjagu uksekella. Mul on põhjust arvata, et teda ootab ees pettumus.
Ma jõuan San Franciscosse poole kuueks. Jätan auto
ühte garaaži ja lähen jalgsi Sir Francis
Drake’i hotelli, kus olen ennegi mõnikord peatunud. Kirjutan ennast sisse,
tellin ühe dringi ja jään mõttesse.
Võib-olla liiguvad teie mõtted samu radu pidi kui minu
omad, aga nii või teisiti peate tunnistama, et Marella
Thorenseni käitumine tundub üsna rumalana. Kirjutada
kiri ja paluda FBI agent enda juurde saata ning siis, saanud telegrammi, milles
teatatakse minu tulekust, kaduda oma teed, jättes kokale sedeli, et enne
üheksat koju ei naasta. Kuskil minu aju tagasopis on
hakanud idanema aimus, et teoksil on midagi kahtlast.
Minu peast vilksatab läbi veel üks idee. Helistan
politsei peakorterisse ja küsin, ega O’Halloran seal ei ole.
Mind ühendatakse temaga otsekohe.
„Tervitus, Terry!“ sõnan.
„Kas sul on praegu midagi kiiret käsil või saad äkki tulla Sir
Francis Drake’i hotelli ja Lemmy
Cautioniga paar sõna vahetada?“
Ta vastab, et leiab kindlasti aega ja asub kohe teele.
Terence O’Halloran, Frisco
politseileitnant, on olnud minu sõber sestsaadik, kui talle ammuunustatud ajal
selles kolkas ühe kena tööotsa sokutasin. See sell suudab juua rohkem viskit
kui ükski teine politseinik, keda tunnen, ja hoolimata sellest, et tema näolapp
on sama võluv kui mägedevaheline kuristik, võin
kinnitada, et tema pea lõikab. Ta saabub hotelli üsna kiiresti. Tellin oma
numbrituppa pudeli Iiri viskit ja asun temast infot pumpama.
„Kuule, Terry,“ küsin, „see
on täiesti eraviisiline jutt, sest ametlikku juurdlust pole veel algatatud, aga
äkki sa tead midagi missis Marella Thorenseni nimelisest naisest? Kui tead, siis anna kuulda!“
Ma räägin talle kirjast, mille too naine saatis
Föderaalsesse Juurdlusbüroosse, ja oma esimesest katsest temaga kohtuda.
„Ma lähen üheksaks sinna Rosalito villasse tagasi,“
ütlen, „senikaua püüan hankida selle naise ja tema abikaasa kohta infot.“
„Mul pole sulle palju öelda, Lemmy,“
vastab Terry. „Ma pole
seda naist vist enam aastaid kohanud. Ta näeb hea välja ja käib Friscos vaid korra kuus. Aga tema mees liigub palju ringi.
Ma arvan, et see tüüp, Aylmar Thorensen,
teab tõesti ühte ja teist nii ühest kui ka teisest. Kohe seletan, miks.
Kuus aastat tagasi oli ta vaid harilik keskpärane
advokaat, kes tegeles siin-seal ettevõtlusega seotud juhtumitega, kuid ei
teeninud minu arvates eriti hästi, enne kui tal õnnestus ootamatult saada ühe
Lee Sami nimelise hiinlase advokaadiks. Ho Lee Sam
püherdab rahas. Tal on üks siiditehas Californias ja neli tehast teiselpool
merd. Aga nagu kõik hiinlased, nii peab ka tema kogu aeg rassima, et oma
rikkusi suurendada, ja seepärast hakkas ta hiinalinnas tegelema igasuguste
täringumängupetiste ja mänguautomaadisulidega ning sidus ennast ühe Jack Rocca nimelise selliga. Too Rocca
kolis siia Chicagost ja tema kuritegude nimekiri on sama pikk kui Golden Gate’i sild.
See paar on alailma ühel või teisel põhjusel politsei
ja võimudega pahuksis, aga alati, kui asjad näivad hullud, kihutab Thorensen tuhatnelja kohale. Kui ta ei aitaks Lee Samil pinnal püsida, oleks sel hiinlasel minu arvates hulk
ebameeldivusi kukil — ükskõik kui rikas ta ka poleks.“
Ma noogutan. „Ja oletatavasti maksab Lee Sam selle eest hästi, et tema tegevus pealtnäha seaduslik
paistaks.“
„Muidugi. Eks sa võid ise arvata, kui jõukal järjel
too Thorensen praegu on. Tal on kaks autot, kena maja
Burlingame’is ja korter Nob Hillis. Thorensen on nutikas
sell, aga kes teab, vahel läheb mõni temasugune oma nutikusega nii hoogu, et
kaevab iseendale augu.“
Ta süütab sigareti.
„Kuule, Lemmy, mida see
naine, Marella Thorensen,
teist juurdlusbüroo tüüpidest õigupoolest tahab?“
„Löö mind või maha,“ luban. „Ma ei tea seda, aga
kavatsen selle peagi välja uurida. See naine jättis kokale teate, et tuleb
tagasi üheksa paiku, nii et kaon siit kolmveerand üheksa ajal. Kui olen temaga
kohtunud, siis on selge, milles asi. Enne seda,“ jätkan, „võiksime midagi hamba
alla pista.“
Helistan alla vestibüüli ja tellin õhtusöögi, seejärel
laseme toidul hea maitsta, meenutades vanu häid keeluseaduse-eelseid aegu, mil
mehed olid mehed ja naised tundsid neist rõõmu.
Pool üheksa Terry lahkub,
sest peab minema tagasi politseijaoskonda. Kolmveerand üheksa siirdun mina oma
autole järele, et sõita tuldud teed tagasi ja pidada Marella
Thorenseniga üks väike jutuajamine.
Olen just toast väljumas, kui telefon heliseb.
Helistaja on O’Halloran.
„Tere taas, Lemmy,“ ütleb
ta. „Kuula ja ütle, mida sa selle kohta kostad. Mäletad, ma rääkisin sulle
tollest Lee Sami nimelisest tüübist? Noh, ta helistas mulle äsja. Ja teatas, et
tal on mure. Ja tead, miks? Selli tütar olla käinud Shanghais, kas puhkusel
või midagi säärast. Nii. Täna õhtul tüdruk helistas talle. Ta oli just saabunud
China Clipperiga Shanghaist
Alamedasse. Lee Sam oli
selle üle väga imestunud, sest tal polnud aimugi, et tütreke on tulekul, ja
küsis, mida see õigupoolest tähendab. Tüdruk vastas, et oli saanud Marella Thorensenilt kirja,
milles Marella teatas, et peab temaga tingimata
kohtuma, ja kutsus ta täna pärastlõunaks Villa Rosalitosse.
Lee Sami tütar ütles, et ta võtab otsekohe auto ja
sõidab Burlingame’i Villa Rosalitosse. Ta arvas, et
jõuab sinna poole tunniga ning on kodus Nob Hillis
kuue paiku.
No nii. Tüdruk pole siiani koju jõudnud ja vanamees on
muutunud murelikuks. Ta ei taipa, mis tüdrukuga võis juhtuda. Eriti murelikuks
jäi ta pärast seda, kui oli Villa Rosalitosse helistanud ja keegi majas ei
vastanud. Tundub, nagu oleks maja tühi. Ma mõtlesin, et peaksin sellest sulle
rääkima. Kui sa kavatsed endiselt sinna minna, siis oleksin rõõmus, kui
teataksid ka mulle, mis seal õigupoolest toimub. Seejärel teatan sellest
omakorda tollele hiinlasele.“
Ma mõtlen hetke.
„Okei, Terry,“ vastan.
„Käsi peseb kätt. Praegu pole veel mingit põhjust tolle Lee Sami tüdruku pärast
muret tunda. Ma aiman vist, mis temaga on. Püsi saadaval. Ma arvan, et jõuan
tagasi üheteistkümne paiku. Astu läbi. Äkki on mul sulle midagi öelda.“
„Hästi,“ kostab tema, „ma helistan sellele vanale
lurjusele ja teatan, et võtame temaga hiljem ühendust.“ Ta paneb toru hargile.
See lugu näib muutuvat veelgi müstilisemaks. Mulle
tundub nimelt, et piiga, keda nägin Villa Rosalito juures autost väljumas, pidi
olema Lee Sami tütar, ja ma imestan, kuhu ta võis minna, sest ta pidi eriti
kiiresti ja selgesti taipama, et tolles majas pole ühtki hingelist.
Lähen trepist alla ja suundun garaaži, kuhu jätsin oma
auto, ning kihutan Burlingame’i. Udu on laskumas —
selline tüüpiline roosamannaudu, mis aeg-ajalt tõuseb Sacramento
jõest ja katab kogu San Francisco — ning ma püüan teha kõik, mis suudan, et
jõuda kohale, kuni silm veel seletab.
Peatan auto Villa Rosalito ees, sammun mööda pikka
astmelist teed esiukse juurde ja annan kella. Midagi ei juhtu. Ma peaaegu
aimasin, et nii läheb. Kõnnin teisele poole maja ja sisenen prantsuse uksest nagu ennegi. Märkan, et uks on avatud. Ometi sulgesin mina selle lahkudes, nii et ilmselt sisenes ka
hiina neiu sama teed.
Süütan tuled ja vaatan maja üle. Siin ei ole mitte
kedagi. Viimaks sisenen kööki. Näen, et sedel,
mis oli asetatud teekannu najale, on kadunud,
ja mõtlen, kas see võib tähendada, et kokk
Nellie on tagasi jõudnud. Kui on — kus ta siis ennast peidab?
Lähen tagasi halli ja võtan telefonitoru. Helistan O’Halloranile
ja küsin, kas ta on midagi uut kuulnud. Mees
vastab jaatavalt. Ta on helistanud Lee
Samile ja saanud teada, et peretütar jõudis õnnelikult koju. Tüdruk tuli mõni
minut pärast üheksat ja ütles, et
käis siin-seal tuttavatega kohtumas.
Küsin O’Halloranilt, kas neiu mainis Lee Samile, et missis Thorenseni polnud Villa Rosalitos. Ta vastab, et ei teinud
sellest juttu, sest see ei tundunud vajalik, kuid tüdruk teab igal juhul,
kuidas asjad on.
Seepeale kostan mina, et kavatsen sedamaid sõita
tagasi Sir Francis Drake’i
hotelli ning kuna on tohutu udu, jõuan sinna alles üheteistkümne paiku. Küsin,
kas ta tahab minuga sinna kohtuma tulla ja veel pisut viskit juua. Ta vastab,
et tuleb meeleldi, ning lisab, et viski joomiseks on ta valmis minema kuhu
tahes.
Astun õue, käivitan auto ja asun tagasiteele. Udu on
laotunud nagu hall villavaip kõikjale ning sellele on lisandunud hõre
vihmasadu. Öö näib kuidagi pahaendelisena. Autot juhtida pole sugugi kerge ning
ma jõuan hotelli alles veerand kaheteistkümneks.
Üleval minu toas ootab mind O’Halloran.
Ta on pudeli, mille enne tellisin, tühjaks joonud.
Tellin uue ja me kallame endale dringid.
„Kuule, Terry,“ ütlen talle.
„See lugu toob mulle kaela hulga jalavaeva. Kavatsen kohe praegu teha väikese
jalutuskäigu tolle Lee Sami koju. Ma tahan tema tütrega mõne sõna vahetada.
Täpsemalt öeldes tahan teada, kus viibib Marella Thorensen.“
Ta asetab oma klaasi lauale. „Miks sa ei helista selle
naise mehele?“ küsib ta. ‘Tema korter asub üleval Nob
Hillis. Naine võib seal olla.“ „Jah, ja võib ka mitte olla,“ vastan. „Kui too
naine oleks tahtnud sellest loost oma mehele rääkida, siis oleks ta seda juba
varem teinud.
Praegusel hetkel pole mul vähimatki tahtmist mister Aylmar Thorenseni tülitada. Tahan
hoopis rääkida selle hiina plikaga. Aga kui sa soovid abiks olla, siis võin
sullegi ühe ülesande anda. Jää siia
ja jätka viski joomist. Võib-olla vajan sinult üht väikest teenet. Kui nii,
siis helistan sulle Lee Sami majast.“
„Okei, Lemmy,“ vastab tema.
„Mis minul viga ... mina olen praegu väga rahul. Olen jalad lauale tõstnud ja
kallan viskit kõrist alla. Mida rohkemat võib üks mees soovida?“
Ma lahkun, kuna tema sirutab käe pudeli järele.
Sõidan ülesmäge ja jätan auto kuhugi Vale Down House’i nimelise hoone lähistele, kus elab Lee Sam. Kõndides maja poole, märkan läbi udu joonistuvat
valgustatud akent. See on üks pagana suur maja, mida ümbritseb kõrge aed. Krundile pääseb uhkete kaunistustega
väravast. Kõige põhjal paistab, et sel hiinlasel on ohtrasti maist mammonat.
Sisenen väravast, sammun mööda sõiduteed ja annan uksekella. Livreed kandev
pilusilmne tegelane avab ukse. Teatan talle, et olen Ühendriikide
politseiohvitser ja soovin vahetada paar
sõna miss Lee Samiga. Mehike juhatab mind elutuppa,
mis on täis kaunist Hiina mööblit, ja
palub mul oodata.
Umbes viie minuti pärast marsib tuppa väikest kasvu
mees ja ma usun, et seisan silmitsi Lee Samiga. Ta on
peente näojoontega eakas heatahtliku ilmega tegelane, kel on valged vuntsid ja
hiinlase kikkhabe, millesarnast tänapäeval enam kuigi
sageli ei näe. Ta kannab hiinapäraseid rõivaid ja näeb välja, nagu oleks äsja
alla astunud Hiina portselantaldrikult. Tal on meeldiv rahulik nägu, ilmetu ja
naeratav, ning ta räägib suurepärast inglise keelt, kui mitte arvestada seda,
et ta ei suuda r-tähte kuuldavale tuua.
„Te soovite kohtuda miss Lee Samiga?“
küsib ta. „Kas mina ei saa teid aidata? Ma kahetsen, et politseile asjatult
tüli tegin. Mu tütlega on kõik kollas. Ta käis üksnes
tuttavatega kohtumas.“
Mees naeratab. „Nooled inimesed on väga mõtlematud.“
„Suurepärane, Lee Sam,“
vastan. „Ma olen väga rõõmus, et teie tütrega on kõik korras, kuid ma tahan
sellegipoolest temaga paar sõna vahetada. Kas mõistate? Ma soovin temaga
kohtuda hoopis teise asja pärast.“
Ta näib pisut üllatunud, kuid ei vasta sõnagi. Kehitab
üksnes kergelt õlgu, pöörab ringi ja lahkub toast. Võtan uuesti istet ja süütan
sigareti ning paari minuti pärast avaneb uks ja sisse astub tütarlaps. Ja
missugune tütarlaps!
Ma kinnitan teile, et tal on kõik olemas. Ta on pikk,
sale ja nõtke, kuid see ei tähenda sugugi, et ta oleks kõhn. Tema kehavormid ja
-kumerused on just õige kujuga ning ma olen veendunud, et iga tippmodell
hüppaks teda nähes kadedusest järve. Ta juuksed on mustad kui öö, aga silmad on
türkiissinised. Kui ma ei teaks, et see näitsik on Lee Sami tütar, siis ei
suudaks ma miljoni aasta jooksul ära arvata, et ta on hiinlane. Ma peaksin teda
kõrgema sordi ameerika meekoogiks.
Ta kannab mustast siidist hiinapärast pükskostüümi,
mis on kirjatud kuldsete draakonitega. Jakk on kaelani kinni nööbitud ja mustad
atlass-siidist, teemantidega kaunistatud kingad sobivad suurepäraselt ta
peenikeste pahkluudega. Neiu nägu on surnukahvatu ja ta huuled on paotunud
vaevumärgatavaks naeratuseks, nagu arvaks ta, et ma meeldin talle, kuid pole
selles veel päris kindel. Tema ühtlased hambad on nagu pärlid, kaelas kannab ta
umbes kahekümne tuhande dollari väärtuses teemante ning enam-vähem sama suur
varandus on tal sõrmustena sõrmes.
Kui naised on Hiinas tõepoolest
sellised, siis on arusaadav, miks nii paljud sellid kipuvad misjonäriks.
Neiu seisatab minu tugitooli kõrval ja vaatab alla. „Tere õhtust,“ ütleb ta. „Te
soovisite minuga rääkida?“
Ma tõusen. „Vaid paar küsimust, miss Lee Sam,“ ütlen. „Minu nimi on Caution. Ma olen
Ühendriikide politsei ohvitser. Ma oletan, et te ei tea, kus missis Thorensen viibib.“
Tüdruku näol on üllatus. „Kui ma Marellat
viimati kohtasin, oli ta kodus. Ma jõudsin sinna kolmveerand viis. Siis oli
maja tühi. Ma ootasin hetke ja juba ta tuligi. See võis olla kell viis või
pisut hiljem.“
„Hästi,“ lausun, „aga mida te seejärel tegite?“
„Istusime ja vestlesime.“
Ta uurib mind, näol endiselt seesama õrn naeratus, mis
tundub mulle kuidagi vanaaegne.
„Aga kui kaua te seal juttu ajasite?“ küsin temalt.
Ta kehitab õlgu. „Kaua. Seitsmeni või veel kauem. Ma
lahkusin umbes kakskümmend minutit enne kaheksat.“
„Ja tema jäi koju?“
Tüdruk noogutab.
„Kui see on tõsi, miss Lee Sam,
kuidas siis seletada, et teie isale keegi ei vastanud, kui ta helistas Villa
Rosalitosse, sest oli hakanud teie pärast muretsema?“
Tüdruk naeratab endiselt. Ta silmitseb mind nagu
erakordselt võluv ooperiprimadonna, kes suhtub kannatlikult oma poisslapsest
õpilasse.
„Ma võin seda teile selgitada, mister Caution,“ teatab ta.
„Kui me vestlesime, tõstis Marella telefonitoru
hargilt, et meid ei segataks. Seejärel siirdusime ülemisele korrusele tema
tuppa ja ma arvan, et ta unustas kuulari hiljem tagasi oma kohale panna.“
Mõtlen hetke järele. Mulle meenub, et kui ma teist
korda majas viibisin ja sealt O’Halloranile helistasin,
oli telefonitoru hargil.
„See on võimalik,“ teatan. „Aga miks te tormasite
sinna, nagu oleks teil tuli takus, ehkki olite alles äsja China Clipperiga saabunud?“
Tütarlapse naeratus muutub veidi laiemaks.
„Ta ootas mind,“ vastab ta. „Ta kirjutas mulle Shanghaisse ja palus mul võimalikult kiiresti ennast
külastada, sest oli hätta sattunud. Ta saatis mulle kirja lennupostiga selle
kuu esimesel päeval. Ta ütles, et ma pean tulema hiljemalt kümnendal. Ta on mu
sõber, seepärast tulingi.“
Ma naeran laialt. „Armas neiu, ma sooviksin, et te
oleksite ka minuga nii sõbralikes suhetes, et lendaksite kuus tuhat kilomeetrit
maha vaid seepärast, et ma olen teile kirja kirjutanud. Kas see oli tõesti
ainuke põhjus?“
„See on täiesti piisav põhjus, mister Caution,“ teatab tema.
„Kui ma teid armastaksin, siis lendaksin teie palvel kuus tuhat kilomeetrit.“
Ma otsustan, et targem on hoida oma mõtted selle
vestluse asjaliku külje juures, ega vasta tema viimasele repliigile sõnagi.
„Äkki on teil
see kiri, mille missis Thorensenilt saite, veel
alles?“ uurin.
Tüdruk raputab pead. „Ei,“ teatab ta, „ma hävitasin
selle. Ma ei näinud ühtki põhjust, miks seda säilitada.“
„Mis teie eesnimi on, miss Lee Sam?“
küsin.
„Berenice,“ vastab tema.
Ta vaatab mulle otsa ja tema silmad on justkui sügavad järved suvetaeva all. Ma
kinnitan teile, et see tüdruk pole mingi kerge saak. Tal on närvi ja kannatust
ning ta pea töötab nagu koorelahutaja.
„Kas see nimi ei meeldi teile, mister Caution?“ pärib ta.
„Teie ema oli ilmselt ameeriklanna,“ pakun mina.
„Jah, kuidas te seda teate?“
„Teie isa ei suuda r-tähte
hääldada,“ teatan. „Tema küll ei oleks teid Berenice’iks
ristinud.“
„Te olete tunduvalt taibukam, kui pealtnäha paistate,
mister Caution,“ ütleb tüdruk. „Isa koha pealt on
teil õigus. Tema hääldab seda nime Belenice, kuid tal
on minu jaoks veel teine, hiinakeelne nimi, mis tõlkes tähendab väga sügavat ja
imeilusat järve. Kas see meeldib teile, mister Caution?“
„Armas neiu, te olete ääretult kaunis ja ma usun, et
teis on ka rohkesti sügavust,“ vastan.
Naeratus ilmub taas tema näole ja kaob samas, kui vana
teener tuppa siseneb. Mehike astub minu juurde.
„Keegi härra soovib teiega rääkida,“ teatab ta.
„Telefon on hallis.“
Ma järgnen talle halli. Helistaja on O’Halloran.
„Tervist, kangelane,“ alustab ta. „Ma olen vahepeal
ajaviiteks siia-sinna helistanud ja nüüd kuuled sa midagi põrutavat. Pool tundi
tagasi leidis üks sadamapolitsei patrullpaat New Yorgi kai lähedusest veest
laiba, mis saadeti surnukuuri. Hukkunu on naine. Ma pole kohal käinud, sest ei
raatsi kuidagi seda viskipudelit maha jätta, kuid üldsõnaline isikukirjeldus on
järgmine. Pikkus umbes sada kuuskümmend viis sentimeetrit, kaal viiskümmend
kuni viiskümmend viis kilo. Lühikesed heledad juuksed. Kas see ütleb sulle
midagi?“
„Selge pilt, Terry,“
vastan. „Jää sina sinna, ma astun ise surnukuurist
läbi. Pärast seda näeme.“
Vana teener on kadunud. Lähen tagasi elutuppa. Neiu
seisab endiselt samal kohal, kuhu ta minust jäi.
„Kuulge, preili,“ ütlen. „Mul on teile veel vaid üks
küsimus. Mis missis Thorensenil teiega kohtudes
seljas oli?“
„Sinine kostüüm ja austrikarva hiina krepist pluus,
hallid siidsukad ja mustad lakk-kingad,“ vastab tüdruk.
„Kas ta sõrmuseid kandis?“
„Jaa, briljantide ja rubiinidega kihlasõrmust
ning lihtsat rubiinsõrmust väikeses
sõrmes. Neid sõrmuseid kannab ta
alati.“
„Suur tänu. Me kohtume teiega veel, Väga Sügav ja
Imeilus Järv,“ ütlen lahkumiseks. Vaadake, et te vahepeal merre ei kuku!“
Asun tagasiteele. Peatan vastutuleva takso ja sõidan allamäge. Kearnys
väljun autost ja lähen jalgsi surnukuuri, möödudes selle naabruses asuvast
politseijaoskonnast. Morg asub pikas madalas ehitises, mida eraldab politsei
peakorterist kitsas kõrvaltänav.
Sadu on tihenenud, udust hoolimata on vihmapiisad
suured ja rasked. Mu silm seletab hädavaevu tänava lõpus surnukuuri ukse kohal
põlevat sinist lampi. Täpselt sissepääsu ees märkan üht naist. Tal pole ei
jakki, peakatet ega vihmavarju. Tema nägu jätab mulje, nagu oleks ta eksinud ja
tunneks sellest rõõmu.
„Hei, tütarlaps, kas sa ei märka, et sajab?“ küsin
talt möödaminnes. „Mis lahti? Kas mõni kutt on sind alt vedanud?“
Ta saadab mulle pilgu, mis peaks olema vaenulik, kuid
on hoopis hirmunud. „Mine oma teed, meremees!“ ütleb ta. „Äkki ma armastan
vihma, see on juustele hea.“
Pöörates surnukuuri sissepääsu poole, mõtlen, et kõik
naised on hulluks läinud. Astun trepist üles ja lükkan ukse lahti. Koridori
paremas küljes on kontor. Ma lähen sinna. Kedagi pole ruumis, kuid laual on
kellanupp, millega surnukuuri töötajat kutsuda.
Annan kella. Seejärel ootan mõne minuti. Midagi ei
juhtu. Annan uuesti kella. Hetk hiljem avaneb teisel pool letti paiknev uks ja
surnukuuri ametnik astub sisse. Ta on särgiväel ja tema vormimüts on talle
umbes kaks numbrit väike. Arutlen endamisi, miks antakse surnukuuri töötajatele
alati liiga väikesed vormimütsid.
„Millega ma võin aidata?“ küsib ta.
Näitan talle oma ametimärki. „Sadamapolitsei tõi täna
õhtul siia ühe naise laiba,“ ütlen. „Ma tahan talle pilgu heita.“
„Selge,“ vastab tema. „Seda teed.“
Ta avab meid eraldava rinnatise ukse. Järgnen talle
läbi kontoriruumi pikka koridori ja sealt trepile. Kui trepist laskume, muutub
meid ümbritsev õhk külmaks. Siseneme terasuksest ja ametnik süütab tule. Siis
toob ta kuuldavale ebamäärase kähina ja osutab sõrmega.
„Nii, siin see on,“ ütleb ta. „Nüüd kuulake. Täna
õhtul, just enne seda, kui ta toodi, läks siin külmutusseade rikki ja ma pidin
tellima telefonitsi suure hunniku jääd, et ruumis külma hoida, sest hetkel on
meil kaheksa surnut. Üks jääkamakas pandi terasriiulile täpselt selle käru
kohale, millele oli asetatud tolle naise laip. Ja vaadake, mis juhtus!“
Vaatan ringi. Seinu katavad üleni Jaapani
kartoteegikappe meenutavad sahtlisüsteemid. Kanderaamid, millel laibad lebavad,
liiguvad rullikutel sahtlitesse ja neist välja. Surnukuuri tagaseinas seisab
valge kanderaam naise laibaga. Pirakas, umbes meeter korda meeter suur jäätükk
on libisenud terasriiulilt otse laiba näole. Ma kinnitan, et avanev vaatepilt
pole mingil juhul lastele vaatamiseks sobilik.
Astun lähemale ja silmitsen surnut. Naisel on seljas
sinine tänavakostüüm ja jalas mustad lakk-kingad, samuti märkan pluusi
austrikarva hiina kreppi — või vähemalt oli see seda värvi enne jää kukkumist.
Uurin tema vasakut kätt. Nimetus sõrmes on teemandi ja rubiiniga inkrusteeritud
sõrmus ja teemandiga kihlasõrmus. Väikeses sõrmes
suur lihtne rubiinsõrmus.
„Selge pilt, semu,“ ütlen. „Ongi kõik, mis mind
huvitas.“
Ma lahkun. Suundun tagasi Sir Francis Drake’i
hotelli ja astun oma tuppa. Leian sealt eest Terry, kes rüüpab
viskit ja on hakanud ennast ilmselt pisut üksikuna tundma. Valan ka endale ühe
dringi.
„Mis uudist, Lemmy?“ küsib
ta. „Kas sa surnukuuris käisid?“
„Jah,“ vastan. „Aga see pole praegu peamine. Mulle
tuli just üks veider mõte. Ütle, kuidas saab surnukuuri külmutusseade rikki
minna?“
„See polegi
võimalik,“ vastab tema. „Kui just kogu linnas elektrikatkestust pole.“
„Selge pilt,“ kostan. „Nüüd läheme me koos välja ja
asume tööle.“
Ta tõstab pilgu. „Milles on asi?“ küsib ta.
„Vaata, Terry,“ seletan.
„Kui ma läksin surnukuuri, nägin üht naist seismas täiesti eesmärgitult maja
ees vihmasajus. Sisenenud, märkasin, et surnukuuri töötaja müts pole talle
paras. Lisaks väitis ta, et surnukuuri külmutusseade on rikkis, mistõttu tuli
tal tellida jääd. Üks jääkamakas oli kukkunud riiulilt täpselt surnud naise
näole. See surnud naine oli Marella Thorensen. Ja mina loll jäin seda kõike uskuma.“
„Mida kõike?“ ei saa tema aru.
„Seda, mida rääkisin,“ vastan. „Ja nüüd läheme ning
uurime välja, mida nad on teinud surnukuuri õige valvuriga, selliga, kelle nad
pidid teelt koristama, et tuua majja too jääkamakas ning kukutada see laiba
näole. Tüüp, keda ma seal kohtasin, oli petis. Just seepärast polnud müts talle
paras.“
Ma torkan endale kaabu pähe.
„Vean kihla kuus nelja vastu, et me leiame õige
surnukuuritöötaja mõnest laibasahtlist,“ ütlen. „Tänaval seisnud tüdruk pidas
valvet. Kui ma sinna jõudsin, olid nad parasjagu ametis. Teised lahkusid
tagaukse kaudu, kui ma kella andsin, üks kavalpea naasis aga kontorisse, et
esitada mulle oma muinasjutt, kuni ülejäänud minekut teevad.“
Terry toob
kuuldavale kerge ohke ja ajab ennast püsti. Sõidame liftiga alla ja võtame
tänavalt takso.
Kui jõuame surnukuuri kontorisse, pole seal ühtki
hingelist. Läheme trepist alla ruumi, kus surnuid hoitakse. Süütan lambi ja
sigareti ning me asume laibasahtleid välja tõmbama.
Me leiame surnukuuri töötaja kergesti. Ta lebab
sahtlis number viis. Tema silmad on pärani ja justkui üllatunud.
On ka põhjust, sest keegi on seda selli kolm korda
tulistanud.
2
Öine jooks
O’Halloran tühjendab
pudeli.
„Kas pole
tüüpiline?“ ütleb ta. „Kord oleks see Marella-proua
ikka pidanud surema. Aga miks ei võinud ta jääda kopsupõletikku või mis tahes
muusse normaalsesse haigusesse selle asemel, et lasta mingil revolvrikangelasel
ennast teelt koristada ja põhjustada sellega palju tüli kõigile
asjaosalistele?“ Ta raputab nii ägedasti pead, et murrab peaaegu kaela.
„Aga seda
tahaksin küll teada, Lemmy,“ jätkab ta, „miks oli
mingitel närakatel tarvis tema nägu lömastada. See oli minu arvates täiesti
arutu tegu. Ja mõelda, millise riski nad võtsid. See on naeruväärne. Kujuta
ette, surnukuur asetseb täpselt politseijaoskonna kõrval. Ükskõik kes seitsmest
öövalves olevast politseinikust oleks võinud iga kell surnukuuri sisse
marssida, et Gluckiga lobisedes aega veeta. Ma ei saa
sellest loost mõhkugi aru.“
„Mina saan
sellest suurepäraselt aru,“ vastan ja just sel hetkel siseneb Brendy.
Brendy on selle
politseipiirkonna kapten. Ta on mõnus sell ja suhtub väga sõbralikult igaühte,
kes ei kohtle teda valesti. Ta on pisut ärritunud, et teda selle möllu tõttu
poole une pealt üles aeti.
„No nii,
poisid,“ ütleb ta, „laip on tuvastatud. Käisin koos Thorenseniga
surnukuuris ja ta oleks äärepealt
oksele hakanud. Ma pole veel kunagi näinud selli, kes on näost nii roheliseks
tõmbunud. Surnu on Marella Thorensen
ja kui keegi tahab mulle selgitada seda jääkamakaasja, siis olen valmis teda
meeleldi kuulama.“
Ta võtab
klaasi ja lubab endale ühe lonksu.
„Peale
selle,“ jätkab ta, „soovin teada, mida nende mõrvade asjus edasi teha. See lugu
sai alguse föderaalsest juurdlusbüroost, kuhu Marella
Thorenen teatas, et tal on infot mingite siinkandis
teoksil olevate seaduserikkumiste kohta. See selleks. Nüüd on olukord muutunud.
Minu piirkonnas on toimunud kaks mõrva ja see
on minu ja politseiülema asi. Kuidas me töö korraldame, Lemmy?“
„Kuulge,
semud,“ ütlen, „kas te ei suhtu toimunusse liiga pealiskaudselt? Brendy, sina ei tea praegu
veel, kas sinu piirkonnas on toimunud kaks
mõrva. Sa võid ainult ühes mõrvas kindel olla.
Sa tead, et surnukuuri valvur Gluck tapeti, kuid
Marella Thorenseni kohta sa
seda ei tea. Just sellepärast seda
jääkamakat vaja oli.“
Nende uudishimu ärkab.
„Mina saan
olukorrast nii aru,“ jätkan. „Arsti raporti kohaselt suri Marella
Thorensen enne, kui ta merre visati. Nii. Arst teab
seda selle põhjal, et surnu kopsudes ei leidunud vett. Hetkel pole meie
käsutuses arsti selgitust tema surma tegelike põhjuste kohta. Aga ma esitan
paar oletust.
Minu oletuse
põhjal tulistas keegi Marellat pähe. Selleks, et
laibast vabaneda, viidi ta sadamakaile ja heideti merre. Nüüd selgita mulle, Brendy, mismoodi sadamapolitsei Marella
laiba leidis?“
„Üks mees
helistas sadamapolitseisse,“ vastab tema. „Helistaja ütles, et nägi laipa
triivimas Väikese Alta lähistel, ja katkestas seejärel kõne. Patrullpaat läks
olukorda uurima ja laip leitigi.“
„Selge
pilt,“ vastan. „Laip pandi politseiautosse, sõidutati surnukuuri ja oligi kõik.
Te peate tunnistama, et see telefonikõne on kummaline. Kui helistaja oleks
olnud korralik kodanik, siis oleks ta teatanud oma nime, kas pole? Aga ta ei
teinud seda, vaid katkestas kõne. Seepärast tundub mulle, et ta helistas
sihilikult selleks, et Marella Thorenseni
laip leitaks. Mida sellest järeldada? Ilmselt oli kellegi jaoks tähtis, et kõik
saaksid teada Marella Thorenseni
lahkumisest teise ilma. Kas pole nii?“
Nad
noogutavad.
„Olgu,“
ütleb O’Halloran, „aga mis saab edasi?“
„Noh, kui te
olete minu senise jutuga nõus, siis ehk nõustute ka järgnevaga. Miks pidi keegi
Marellat tulistama, seejärel ta merre heitma ja
viimaks sadamapolitseisse helistama, et laip leitaks ja tuvastataks? Minu
arvates just sellepärast, et Marella Thorensen oli saatnud juurdlusbüroosse kirja, milles lubas
10. jaanuaril paljastada üht-teist politseiohvitserile, kes tema juurde
saadetakse. Kui keegi samal õhtul selle naisterahva tapab ja see teatavaks
saab, siis on juurdlusbüroo sellil selge, et tal pole enam mingit infot oodata.
Mida ta seepeale teeb? Leiab, et need kaks mõrva — Marella
ja Glucki oma — on kohaliku politsei probleem, ning
sõidab tagasi Washingtoni.“
„See on
loogiline,“ tunnistab Brendy.
„See on
loogiline ja just sellepärast ei kavatse ma nii
käituda,“ ütlen. „Ma arvan, et kui need tüübid
nägid kord nii palju vaeva, et me saaksime Marella
surmast teada, siis on neile väga tähtis, et
ma oma kodinad kokku pakiksin ja kaoksin. Ja
nad tahavad, et ma siit kaoksin, sest kardavad,
et muidu saan selle, mida Marella kavatses mulle
rääkida, kuskilt mujalt teada. Seepärast
kavatsen siia jääda ja pisut ringi vaadata.“
„Okei,“
nõustub Brendy. „Ja kui nüüd oletada, et see kõik peab paika, siis pole me
ikkagi jõudnud sammugi edasi selle
jäävärgi osas, või mis, Terry?“
Terry raputab
pead. „Ma lihtsalt ei suuda seda mõista.“
Ma puhken
naerma. „Minu arvates on see küll enesestmõistetav.
Too sell, kes Marellat tulistas ja tema laiba sadamasse viis, on sadamapolitseisse
helistanud või kellelgi helistada lasknud, et
me naise surmast teada saaksime. Kui see on tehtud ja laip viidud surnukuuri,
tuleb too tegelane uuele mõttele.
Talle meenub äkki, et kuul, mille ta naise pähe tulistas, on seal ilmselt
siiani alles, ja ta ei taha mingil juhul, et lahkamist sooritav arst selle
leiaks.“
Mõlemad
mehed tõstavad pilgu. Nende huvi on taas tärkamas.
„Muidugi,“
nõustub Brendy. „Kuuli järgi võiksime kindlaks teha,
millisest relvast see on tulistatud. See tähendab, et kui Marella
tappis keegi, kes on ennegi samast relvast inimest tulistanud ja kelle relv on
kunagi laibast leitud kuuli põhjal juba kindlaks tehtud.“
„Suurepärane,
vennas,“ kiidan. „Nüüd said pihta. Ja kui see on kord nii, siis mida too sell
teeb? Ta teab suurepäraselt, et niipea, kui kuul leitakse, on meile selge, kes Marella tappis, ja ühtlasi seegi, kelle jaoks on tähtis, et
info, mida surnud naine oma kirjas avaldada lubas, ei paljastuks.
Nii
trotsibki ta ohtu, paneb autosse paar suurt jääkamakat, sõidab surnukuuri,
meelitab Glucki mingi ettekäändega alla hoidlasse ja
tulistab teda. Seejärel avab tagaukse ning ülejäänud mehed tulevad
jääkamakatega sisse. Nad kukutavad jää Marella näole
ning võtavad kuuli. Nad on parajasti oma tööd lõpetamas, kui keegi üleval kella
annab. See olen mina. Olen just saabunud. Nii võtabki üks kõva närviga sell Glucki vormimütsi, tõmbab pintsaku seljast, tuleb üles ja
esitab mulle selle näitemängu.
Kui ta
kuuleb, et olen FBI-st ja tulnud vaatama äsja toodud laipa, kohkub ta pisut,
kuid säilitab külma närvi ning räägib mulle loo rikkis külmutusseadmest. Ja
mina jään teda uskuma.“
Poisid
põrnitsevad teineteist.
„Lemmy, tundub, et sul on
õigus,“ kostab Terry.
„Võib-olla,“ vastan, „ja sel juhul on meil paar
niidiotsa. Ehk saame selle selli kätte.“
„Kindlasti,“ nõustub Brendy.
„Pole tarvis muud, kui mõni nimekiri läbi vaadata ja selgitada välja kõik, kelle relva ballistiline
uurimine on tõestanud, et sellest on
tulistatud mõnest mõrvatust leitud kuul. Jätame sõelale need, kelle relva on
uuritud viimase aasta jooksul. Ma usun, et tüüp, keda otsime, on nende hulgas.“
„Hästi, Brendy, äkki võtad selle ülesande enda peale?“ ütlen. „Pole põhjust kahelda, et Marella
Thorenseni mõrv on seotud FBI-sse saadetud kirjaga.
Meil pole mõtet neid kahte mõrva eraldi uurida. Piisab ühest ühisest
juurdlusest. Ma arvan, et meil on võimalik üksteist
aidata. Mis sa selle peale kostad, Brendy?“
„Minugi
poolest,“ on Brendy nõus. „Lemmy,
mul pole mingit tahtmist sinuga võidu joosta. Ma räägin hommikul ülemaga ning
muretsen tema nõusoleku. Aga mida me
seni teeme?“
Ma süütan sigareti. „Brendy,
jutusta mulle Thorensenist. Mis juhtus, kui sa ta
täna õhtul surnukuuri viisid?“
Ta paistis
ennast üsna kehvasti tundvat. Ta tuli jaoskonda ja ma teatasin talle, et mul
võib halbu uudiseid olla. Rääkisin vennikesele, et üks FBI agent püüdis
pärastlõunal tulutult tema naist leida ning samas on sadamapolitsei avastanud
tundmatu naise laiba. Avaldasin soovi, et ta sellele pilgu heidaks. Hoiatasin
teda, et ta valmistuks võimalikuks šokiks.
Ta ei
vastanud suurt midagi, pomises ainult, et arusaadav või midagi taolist. Viisin
ta alla surnukuuri ja näitasin Marella laipa. Mees
jõllitas seda, nagu oleks välk teda tabanud. Seejärel noogutas ja ütles: „Jah,
see on tema.“ Rohkem mitte midagi. Pärast seda läks ta koju tagasi,“ seda
öeldes Brendy tõuseb, „ja ka mina lähen nüüd vist
koju. Ma usun, et natuke und tuleb mulle kasuks. Poleks paha, kui siinkandis ei
tapetaks üksteist nii hoogsas tempos.“
„Okei, Brendy,“ nõustun, „aga ütle enne veel üht asja. Kes on täna
öösel jaoskonnas korrapidaja? Kas ta on arukas sell?“
Brendy heidab
pilgu O’Galloranile ja irvitab. „Terry on täna
öösel valves. Ma ei tea, kui arukas ta on.“
„Ma riskin
temaga,“ kuulutan. „Kuule, Terry, kell on
kolmveerand kaks. Ma võtan takso ja sõidan Thorenseniga
kohtuma. Arvatavasti ei oota ta kedagi enne hommikut. Ma tahan selle selliga
rääkida.
Oletatavasti
jään tema juurde umbes kolmeni. Kolmveerand kolm helista sina Lee Samile ja teata, et saadad politseiauto talle ja tema
tütrele järele, ning nõua, et nad oleksid valmis viivitamata teele asuma. Sa
lased nad politseijaoskonda tuua ja hoiad neid seal kõikvõimalikke küsimusi
esitades neljani kinni. Siis võid nad minema lasta, sest selleks ajaks olen
jõudnud teha, mis tarvis.“
„Aga mida sa
siis teha kavatsed?“ uurib Brendy.
„Kohe
kuuled,“ vastan. „Thorensen elab Nob
Hillis. Sealt jõuab jalgsi Lee Sami majani viie minutiga. Olen teilt kuulnud,
et kõik Lee Sami teenrid on hiinlased ja mitte eriti arukad. Kui tulen Thorenseni juurest, suundun otseteed Lee Sami majja, kust
pererahvas on lahkunud. Ma tahan selle piiga toa võimalikult põhjalikult üle
vaadata. Ma tahan kogu majale pilgu heita. Äkki leian midagi.“
Nad
jõllitavad mind.
„Mida sa
nüüd silmas pead?“ küsib Brendy.
„Mõtle ise!
Te ütlesite, et Berenice Lee Sam
saabus täna pärastlõunal China Clipperiga. Kohale
jõudnud, tormas ta kohe Marella Thorenseniga
kohtuma, sest too olevat neiu jutu järgi talle kirjutanud ning palunud
võimalikult kähku ennast külastada. Aga ta ei aimanud, et mina olin just Villa
Rosalitost lahkunud ning tean, et missis Thorenseni
polnud kodus.
Berenice väidab, et
missis Thorensen saabus pisut hiljem. Lee Sam polevat saanud nendega telefonitsi ühendust, sest toru
oli hargilt tõstetud, et naised saaksid rahus vestelda. Aga kui ma teist korda
Villa Rosalitosse jõudsin, oli telefonitoru omal kohal.
Iseküsimus
on see, miks oli tal üldse tarvis sinna minna, kui ta teadis, et Marellat pole kodus. Sellele võib leiduda seletus.
Võib-olla oli Marella midagi majja jätnud — mingeid
kirju või dokumente — ja Berenice tuli neid võtma.
Mulle tundub, et Villa Rosalitos toimus täna pärastlõunal nii mõndagi. Igatahes
on keegi lõhkunud maja tagaseinas paikneva prantsuse ukse luku. Magamistoa ukse
ees põrandal vedeles naisterahva sall ja tualettlaud oli segi aetud.
Ja veel üks
seik. Kui esimest korda villasse sisenesin, oli köögilaual Nelliele
jäetud sedel, milles Marella teatas, et saabub koju
üheksa paiku ning õhtusöögi pärast pole tarvis muretseda. Kui ma majja tagasi
läksin, oli sedel kadunud. Kui Marella oleks selle
teate ise kirjutanud, poleks ta seda ära võtnud. Aga keegi võttis selle. Kas
teilegi ei tundu, et see kirjake oli mõeldud üksnes hämamiseks. Kas polnud see
äkki märguandeks kellelegi, kes pidi majja saabuma? Ja kes sinna läks? Berenice Lee Sam.“
Brendy süütab
sigari.
„Küllap saad
isegi aru, Lemmy,“ sõnab ta, „et oled koondamas
tõsist süüdistust Lee Sami tütre vastu?“
„Võib-olla
olen, võib-olla mitte,“ vastan. „Aga Villa Rosalitos mängiti täna õhtupoolikul
mingit pagana kavalat mängu. Kui Lee Sami tütar läks sinna selleks, et võtta
mingeid pabereid või muud säärast, mida kellegi vastu kasutada, siis võivad
need praegugi tema käes olla. Ma vaatan järele, ega need äkki tal kodus ei ole.
Seepärast kutsu isa ja tütar politseijaoskonda, Terry.“
„Ja on veel
midagi, Terry,“ jätkan,
„mida võiksid teha. See puudutab Nelliet. Võta
ühendust Burlingame’i politsei öise korrapidajaga.
Küsi, kas tema teab, kes see Nellie säärane on. Ma
usun, et kõik tunnevad sealkandis missis Thorenseni
kokka. Palu, et keegi läheks ja ajaks selle naisterahva üles ning küsiks,
milline kokkulepe tal tegelikult eile missis Thorenseniga
oli. Mis kell proua pidi koju jõudma ja nii edasi. Äkki suudab Nellie meile midagi olulist rääkida.“
„Okei,“
lubab Terry. „Ma teen
seda ja teatan sulle tulemustest. Mis kell sa enda arvates siia tagasi jõuad?“
„Arvatavasti
poole viieks,“ ütlen. „Aga ära näe vaeva ega helista mulle sellisel kellaajal.
Ma keeran magama. Täna öösel tahan üksnes Thorenseniga
rääkida, sest mulle meeldib inimesi keset ööd üle kuulata — nende pead ei tööta
siis teab kui hästi.“
Brendy haigutab.
„Okei, poisid, mina lähen nüüd koju kriminulli lugema, et kogu see jama peast
heita.“
„Jaa-jaa, ma
tean neid raamatuid,“ lausub Terry. „Sa pead neile
paberi ümber panema, et sinu naine ei näeks kaanepilti. Kas sa oled ikka veel
tema tuhvli all, Brendy?“
„Hoia oma
suu kinni,“ kostab Brendy vastu. „Minu vanamutt on
super! Alles täna hommikul rääkis ta mulle, et nägi unes, kuidas üks sell ta
revolvrist sõelapõhjaks tulistas. Mis te arvate, poisid, kas unenäod lähevad
täide?“ küsib ta lootusrikkalt.
„Kindel
see,“ kostab O’Halloran. „Californias oli mul kombeks
ühest söögikohast lihapirukaid osta. Iga kord, kui olin paar pirukat söönud,
nägin unes naisi. Väga ilusaid naisi, kellel olid erakordsed kumerused. Ma
peaaegu murdusin, kui see söögikoht suleti. Okei, Lemmy,
ma kutsun Berenice’i ja tema isa jaoskonda.“ „Olgu
nii,“ ütleb Brendy, „aga ole kena ja ära valmista
mulle mingeid ebameeldivusi. Selle näitsikuga ole ettevaatlik — ära jutusta
talle, mis sa omal ajal tegid, kui tahtsid igal õhtul uut naist. Talle äkki ei
meeldi sedasorti lood.“ „Okei,“ vastab O’Halloran,
„nagu boss käsib. Võib-olla jutustan talle sel juhul oma muudest seiklustest?“
Nad
lahkuvad.
Ma kohtun Thorenseniga tema maja alumise korruse trepikojas. Maja ees
tänaval märkan suurt asju täis laaditud sõiduautot. Uksest sisenenud, näen
otsekohe seda selli piki koridori välisukse poole marssimas. Muigan endamisi,
sest mulle näib, et olen sattunud talle peale hetkel, kui ta kavatseb kauaks ja
kaugele kaduda.
Astun tema
juurde. „Kas teie olete Thorensen?“ Kui ta on
jaatavalt vastanud, teatan talle, kes mina olen. Teda ei paista see sugugi
rõõmustavat.
Thorensen on suurt
kasvu sell. Tema keha meenutab pirni — õlad on nii kitsad, et isegi rätsep pole
suutnud seda viga varjata, kõht aga ümmargune ja etteulatuv. Tal on tugevate
näojoontega lõtvunud nägu, mis näib üsna murelik. Silmad on sügavad ja terased
— aruka inimese silmad — ning nahk kollakas. Ta ei meeldi mulle eriti.
„Kas te
olete kuhugi minemas?“ küsin. „Ma oletan, et oma abikaasa matuseks jõuate
tagasi. Ma sooviksin vahetada teiega mõne sõna, Thorensen.
On paar seika, mille kohta tahaksin teilt aru pärida.“
„Mul pole
kuigi palju aega,“ vastab tema ärritunult. „Minu naisega juhtunud kurb õnnetus
ei saa edasi lükata firma ümberkolimist Los Angelesse. Ma alustasin sellega
enne, kui too kohutav lugu juhtus. Aga loomulikult soovin teid aidata nii palju
kui võimalik. Ma tahan teada, kuidas see jube õnnetus juhtus, kuid pean õige
varsti lahkuma, mistõttu soovin, et esitaksite oma küsimused väga kiiresti,
mister Caution.“
„Kas te
peate oma naise surma õnnetuseks?“ küsin, kui kõnnime piki koridori.
Ta seisatab
ja pöörab ennast näoga minu suunas, olles just ust avamas. Seda lahti lükates
ütleb ta: „Mis muu see olla sai? Ilmselt kukkus Marella
sadamakailt vette, ehkki ma ei mõista, mida ta seal tegi.“
Me siseneme.
Tema korter on stiilne. See sell oskab ennast mugavalt sisse seada. Ma vaatan
ringi, kas kuskil on mõni Marella Thorenseni
pilt, kuid ei märka ühtegi. Mulle tundub, et mees, kelle korteris pole ainsatki
abikaasa fotot, pole oma elukaaslasesse eriti kiindunud.
Thorensen juhatab
mind viipega istuma ja teeb tooli kõrval asetseva serveerimislaua suunas
paljutähendusliku žesti. Mina raputan pead, kuid tema astub laua juurde ja
segab endale kange dringi. Tema käed värisevad pisut ja ta vaatab mind sellise
pilguga, nagu põeks vappekülma.
„Kuulge, Thorensen,“ ütlen, „te olete advokaat, mistõttu mul ei
tarvitse teile nõu anda, kuid mulle tundub, et teil oleks omaenda huvides
kasulik rääkida kõigest, mida teate. Teil endal oleks hiljem kergem.“
Ma räägin
talle tema naise saadetud kirjast ja sellest, et läksin Burlingame’i
Marella Thorenseni
külastama. Ta vastab, et ei tea kogu loost mitte midagi; ta pole naise saadetud
kirjast kuulnud. Kui ta ei teaks, et tema naine oli arukas inimene, siis arvaks
ta, et kirja kirjutas hullumeelne.
„Kuulge, Caution,“ ütleb ta. „Ma räägin teile, kuidas asi oli, ja
teie tehke omad järeldused. Marella teadis, et ma
lahkun täna õhtul San Franciscost. Ta teadis, et ma kavatsen oma kontori Los
Angelesse üle viia ja et ehkki siia jääb harukontor, hakkan edaspidi elama Los
Angeleses.
Meievahelised
suhted polnud kuigi head. Olime juba mõnda aega teineteisele üsna võõrad. Ma
veetsin vaid moe pärast aeg-ajalt mõne nädalalõpu Burlingame’is,
kuid ühel või teisel põhjusel ei tahtnud ta lahutusest kuuldagi.
Kui rääkisin
talle oma kavatsusest viia kontor üle Los Angelesse, ei näidanud ta selle
uudise vastu erilist huvi üles. Ta ütles, et tema osas ei muuda see midagi, ja
lisas, et loodetavasti näeb ta mind edaspidi sama tihti kui enne.
Aga seda,
mis täna Villa Rosalitos juhtus, miks ta kirjutas FBI-le, miks ta seejärel teid
vastu ei võtnud ja miks tuli ta täna õhtul San Franciscosse — seda kõike ma ei
tea, tõesti ei tea. Ma ei saa sellest kõigest üldse aru.“
„Okei,“
vastan. „Kui te kord midagi ei tea, siis pole teil ka midagi rääkida, kas
pole?“
Ma leian, et
mul on vist õigem see sell rahule jätta. Kui tarvis, võime tal edaspidi silma
peal hoida.
„Okei, Thorensen, te võite minna. Ehk astuksite tee peal politsei
peakorterist läbi ja jätaksite korrapidajale oma Los Angelese aadressi. Kui
soovime teiega veel kohtuda, teatame sellest.“
Pööran
ennast järsku tema suunas: „Nii et te kavatsete katkestada oma suhted Lee Samiga? Jätate maha mehe, kes aitas teid järje peale? Kas
see on arukas otsus?“
Ta naeratab.
„Mul on teisigi huvisid. Teisi kliente, mister Caution. Ja siinne
harukontor tuleb suurepäraselt Lee Sami probleemidega toime.“
„Selge,“
kostan. „Head ööd, Thorensen.“
Ma lahkun.
Ta jääb minust seisma oma korteri kamina ette. Tal on klaas käes ja murelik
ilme näol. Tema suur kõht näib olevat viimaste minutitega kokku kuivanud ja
tema silmades on vaevatud pilk.
Ma leian, et
Thorensen on kehv valetaja.
Otsustan
tegeleda pisut sissemurdmisega. Ma leian, et mul pole mingit mõtet Lee Sami
ukse taga kella anda. Vahelduseks tasub pisut kavalam olla.
Maja taga on
raudvärav, kust viib tee garaaži. Ma ronin vaevata üle värava. Möödun pimeduse
varjus majast üsna kaugel asetsevast garaažist ja jõuan hoone tagaseinani.
Märkan oma õla kõrgusel akent, mis avaneb sahvrisse, ja lükkan selle lahti.
Kolme minuti
pärast olen majas: selle toa esises hallis, kus oma eelmise külaskäigu ajal Lee
Sami ja Berenice’iga vestlesin.
Heidan pilgu
käekellale. Viis minutit puudub kolmest, nii et mul peaks olema piisavalt aega
ringi vaadata.
Lähen laiast
trepist teisele korrusele ja liigun piki koridori edasi. Otsin Berenice’i tube. Avan ettevaatlikult paar-kolm koridori
avanevat ust, püüdes mitte äratada võimalike ruumisviibijate
tähelepanu, kuid kõik toad on tühjad. Astunud viimasesse tuppa, tean, et see
kuulub Berenice’ile.
Tuppa
paistab tuhm kuuvalgus ja ma näen voodil sedasama musta kuldsete tikanditega
kostüümi, mida ta kandis, kui me kohtusime. Ruum on avar. Tõmmanud kardinad
akende ette, süütan lambi ja vaatan ringi.
See tuba on tõepoolest ilus ja õdus. Mööbel on valget värvi ja vaibad
ning iluasjad maksnud kahtlemata pööraselt palju. Paremas seinas märkan
naabertuppa avanevat avaust. See on tavalisest uksest suurem ja selle ette on
riputatud hiinapärane narmastega siidkardin.
Olen just
lähenemas sellele avausele, kui silman tualettlaua kõrval toolil käekotti ja
autojuhikindaid. Mul käib peast läbi, et Berenice
võis just neid kanda, kui sõitis pärastlõunal Villa Rosalitosse.
Võtan
käekoti, avan selle ja uurin, mida see sisaldab. Leian sealt nefriidist,
teemantidega kaunistatud portsigari, 22-kaliibrilise elevandiluust päraga
revolvri, rahakoti, väikese lõhnaõlipudeli ja mõne mündi. Rohkem mitte midagi.
Asetan
käekoti tagasi toolile. Seda tehes lükkan kogemata ühe autojuhikinda põrandale.
Kindast pudeneb midagi põrandale ja seda võtma kummardudes tunnen, kuidas mind
läbib võimas külmavärin. Ma hoian käes kirja, mille on kirjutanud Marella Thorensen oma abikaasale.
Ma kirjutan sulle ütlemaks, et olen õnnelikum kui
kunagi varem, sest sa lahkud San Franciscost. Pärast meie viimast jutuajamist
olen saanud täpselt teada, mis toimub sinu ja Berenice Lee Sami
vahel. Ütlus, et oma naine kuuleb kõigest viimasena, näib paika pidavat, sest
ehkki olen sind alati pidanud tõeliseks näruks, poleks ma uskunud, et lähed nii
kaugele.
Ma oletan, et just tänu sellele sai Lee Samist sinu klient.
Ma ei kavatse seda taluda. Ja ma ei kavatse seda
sinuga arutada, sest sellest poleks nagunii mingit kasu. Kuid ma kavatsen
klaarida arved Lee Sami plikaga — ja kui ta jutust aru ei saa, siis koristan
ta teelt.
Ma ei hooli sellest, et olen hüljatud naine, kuni
inimesed seda ei tea. Aga säärast olukorda ma küll taluda ei kavatse — ja ma ei räägi praegu abielulahutusest!
Marella
Ma seisan,
kiri käes, ja teritan oma kuulmist viimse piirini, sest soovin sellest majast
lahkuda, ilma et keegi aimaks, et olen siin viibinud.
Enne kirja
lugemist ei hoolinud ma kuigi palju võimalusest, et mõni Lee Sami teener mind
majas nuuskimast leiab, kuid nüüd tundub, et mul on põhjust siit võimalikult
kiiresti kaduda, et minna kuhugi vaiksesse paika oma vaest aju piinama.
See kiri
annab juurdlusele selge suuna. On kaljukindel, et Marella
Thorensen avastas oma mehe ja Berenice
Lee Sami vahelise armusuhte ning kiri, milles Berenice’il
paluti kiiresti ilmuda Villa Rosalitosse, oli saadetud selleks, et Marella saaks tüdrukule öelda, mis tema asjast arvab.
Ja see annab
Berenice’ile erakordselt
hea motiivi Marella teelt koristada. Lee Sami sugused
vennad jälgivad üliteraselt, et nende tütred
käituksid laitmatult. Küllap Berenice mõistab, et kui
tema isa saaks teada, mis tütre ja Marella vahel
toimus, järgneks sellele tohutu hulk ebameeldivusi. Ja see on ehk põhjus, miks
tõsteti Villa Rosalitos telefonitoru hargilt. Berenice
tõstis selle hargilt. Ta tõstis selle hargilt juhuks, kui Lee Sam peaks helistama ja Marella —
kes on äärmiselt ärritatud — sooviks vanale mehele kõik ära rääkida.
Arvatavasti
ootas Berenice, kuni Marella tagasi jõudis. Siis kutsus Marella
Berenice’i ülemisele
korrusele oma magamistuppa, et seal lärmi lüüa. Berenice
laskis Marellal enda ees trepist üles minna ja
telefonist möödudes tõstiski toru hargilt.
Pärast seda
toimus kahe naise vahel kokkupõrge, mille käigus läksid tualettlaual esemed
ümber ja sall lendas põrandale. Kindlasti valdas Marellat
pime raev ja ta loopis asju üksnes sellepärast, et tema meeleolu seda nõudis.
Lahkudes asetas Berenice kuulari tagasi hargile, mind
aga huvitab hoopis see, mida tegi samal ajal Marella.
Ja kas ta üldse tegi midagi.
Kas ta tegi
midagi? Või oli ta tapetud? Kas Berenice kasutas oma
22-kaliibrist, toppis tapetud naise autosse ning sõitis udu varjus sadamasse?
Avan uuesti
käekoti ja võtan relva välja. Padrunisalv on täidetud. Nuusutan toru. Revolver
näib puhas, nagu poleks seda viimasel ajal kasutatud, aga sel seigal ei ole
eriti suurt tähtsust, sest Berenice’il oli piisavalt
aega relva puhastada.
Panen
revolvri tagasi ja sulgen käekoti. Pistan kirja uuesti kindasse, kust selle
leidsin, ja sätin kõik asjad samale kohale, kus need olid enne minu tulekut.
Kustutan tule ja tõmban kardinad uuesti eest. Astun koridori, hiilin trepist
alla ja lahkun sahvri kaudu tuldud teed.
Allamäge
kõndides olen sügavates mõtetes. Udu on hajumas ja sadu lakanud. All-linnas
minu jalge ees sähvivad tuled, San Francisco näib just selle meeldiva paigana,
millena reisijuhid seda kirjeldavad.
Olen
juurdluse käigust ääretus hämmastuses. Ma ei mõista seda üldse, ükski kild ei
haaku teistega. Meenutan endale, et minu ülesanne on uurida, mida Marella kavatses mulle teatada. Ta poleks ju mingil juhul
kirjutanud FBI-sse vaid seepärast, et oli jälile jõudnud Aylmari
ja Berenice’i kudrutamisele.
Nelliele jäetud
sõnumit ma mõistan. See oli võltsing. See polnud mõeldud Nelliele,
vaid kellelegi teisele — mulle. See oli jäetud sinna, et ma ei jääks majja
naist ootama, sest Marella ei tule nagunii enne
üheksat. Seega kirjutas selle keegi, kes minu tulekust teadis; keegi, kes oli
lugenud minu bossi saadetud telegrammi, mille ma leidsin halli laua alt. Berenice ei saanud
see olla, sest tema saabus alles siis, kui ma olin sedelit lugenud. See pidi
olema keegi teine, kõige tõenäolisemalt Thorensen.
Aga see ei
saanud ju nii olla, sest ma tean, et Thorensen ei
lahkunud kogu päeva jooksul San Franciscost.
Olen just
ületamas esimest tänavaga ristuvat trammiteed, kui nurga tagant ilmub nähtavale
Chevrolet. See läheneb kummide vilisedes tohutu kiirusega. Üks tüüp pistab pea
autoaknast välja ja tulistab minu suunas, nii et mul lendab kaabu peast. Heidan
pikali samal hetkel, kui paar tegelast avab minu peale tule, ja ma kuulen,
kuidas kuulid minu ümber kõnniteele sajavad.
Sõiman
ropult ja surun ennast veelgi rohkem vastu maad. Auto kihutab mäest üles ja
enne järgmist ristmikku vähendab kiirust. Kuskilt altpoolt kostab politseiauto
sireeni ulg.
Keeran
ennast külili, tõmban kaenla alt kabuurist oma Lugeri
ja tulistan kaugenevat Chevrolet’d. Sihin kumme ja usun, et saan vähemalt korra
pihta, sest kui auto ümber nurga pöörab, kriuksatab kumm kohutavalt.
Jooksen
mööda tänavat ülesmäge, hoidudes vasakut kätt jääva seina äärde. Jõudnud
nurgani, näen autot kahe-kolmekümne meetri kaugusel kiirust aeglustamas.
Tulistan veel paar lasku ja üks kuul läbib tagaakna.
Kuulen, kuidas klaas kliriseb.
Auto peatub
järsku. Kolm tüüpi hüppab sealt välja ja paneb elu eest jooksu. Üks neist
pöörab ennast korraks ringi ja tulistab kaks korda, kuid ta ei näe sihtida,
sest seisan varjus.
Saadan neile
revolvrikangelastele veel kolm kuuli järele, kuid asjatult. Eemalt kõnniteelt
kostavad mu kõrvu nende jooksusammud. Okei. Käigu põrgusse!
Tõmban
hinge, pistan Lugeri tagasi kabuuri ja süütan
sigareti. Seejärel astun auto juurde ja vaatan aknast sisse.
Auto nurgas
istub kössi tõmbunud naine. Avan ukse, süütan valguse ega üllatu.
Auto nurgas
kössitab sama näitsik, kes seisis surnukuuri ees vihmas, kui läksin Marella maiseid jäänuseid üle vaatama; sama näitsik, kes
pidas valvet, kui poisid kukutasid jääkamaka Marella
näole.
Ja ikka veel
leidub neid, kes väidavad, et elu ei ole suurepärane!